EESTI REKORD tunnisõidus! Telgitagused.
Jun 24
Andre Kull püstitas tunnisõidus Eesti rekordi
Andre Kull püstitas 28. juunil Leedus Panevežyse velodroomil Eesti tunnisõidu rekordi. Uueks Eesti rekordiks on 46,443 kilomeetrit.
Esimese hooga välja kuulutatud 46,193 osutus kohaliku komissari apsakaks :) Eks tegijatel juhtub, Leedul endal ju tunnisõidu rekordit ei ole ja kus siis see kogemus saabki tulla.113. ringi oli 2x loetud*.
Laseme peategelasel endal rääkida, kuidas ta selle katsumusega ühele poole sai:
Fast forward to 28.06.24 kell 11.52 Panavežyse velodroom.
Sama palju veel kui kodust Selverisse… Sama kaua veel, kui ma tavaliselt prügikasti välja viskamas käin… Vist ikka ei suuda lõpuni selle tempoga minna, äkki peaks pool sekki ringi peale alla tooma - ei pea, kannatan veel…. Kas see must joon on ikka must või tumesinine… Mis päev täna on… Kas Kaja Kallas on veel peaminister… Ma ei taha seda enam kunagi teha… Ma tahan, et see lõppeks… 6 min veel…. Kaupo hääl hakkab vist karjumisest ära minema…
Kui ma eelmisel aastal umbes samal ajal endale selle mõtte – sõita trekil esimese eestlasena tund ja panna maha mark, mida teised saaksid proovida üle sõita - maha müüsin, ei osanud ma veel päriselt aru saada millele ma sõrme andsin. Kui ettevalmistushooaja alguses treener Karmen Reinpõld küsis oma tavapärase küsimuse – mis on su selle hooaja eesmärgid ja ma selle idee välja käisin oli ta vastus kohe: Põnev!!! Teeme!!!
Teate küll need trekimehed, need käivad ju jõusaalis. Õnneks jõusaalis käin ma nagunii, aga nüüd tegin seda veidi spetsiifilisemalt. Sa kujutad ette mis tunne on olla tund aega staatilises, peaaegu plangu asendis, pea õlgade vahel ja all? See ei ole mõnus. Tahaks sirutada ja asendit muuta, aga ei tohi ega saa. Selleks sai tehtud päis palju spetsiifilisi sisemiste lihaste harjutusi – igavad ja nüridad aga järjepidevalt neid tehes on neist kasu. Talv möödus jõusaalis ja suusarajal. Korra nädalas ka pikem rattamatk koos Viimsi unetute vanameeste ja sõber Kaupoga. Kõik tundus veel kauge ja ähmasena.
.jpg)
Kevadel sai suusad kappi ära pandud ja algas spetsiifilisem töö rattal. Ma ei ole vist kunagi nii palju oma TT rattal tunde ja kilomeeteid läbinud, kui sellel aastal. Märtsis VoMax blokk + 10 päevane kevadlaager ja siis hakkasid tunnisõidu simulatsioonid ja lisaks kuuma adaptsioon. Üritasin 3 x nädalas (ka siis kui väljas oli +30 C) trenni viimase tunni sõita kileka või termotagiga. Miks - sest trekil on palav ja ma ei ole mingi soojuselemb.
Need simulatsioonid andsid vihje, mis valu ees ootamas on. Veel korra mais Helsingi trekil üks simulatsioon, et ka trekirattaga harjuda.
Rattast – õnneks ei pidanud selles osas liiga palju pead vaevama. See oli mul eelmise aasta MM-tarvis ilusti komplekteeritud ja asend paigas.
OK, ok… ma ei tee ju 20 h nädalaid. Ikka sellised 8-10, harva 12 h. Seega ma ei ole kaugeltki treenimas profi tasemel. Muu elu tahab ju ka oma ja nii ongi õige.
Aga üritan teha iga trenni eesmärgipõhiselt, mitte ei tuia niisama ringi. Smart trena mul ei ole sest mulle see ei meeldi. Kõik rattatrennid teen õues, olenemata ilmast.
Kui jõudis kätte hetk, kus pidi hakkama paika panema päeva, millal üritus toimub, hakkasin aru saama mis üldse rekordi registreerimiseks vaja teha on ja mis see kõik maksab jne, siis mõistsin, et üksi ma seda ilmselt ei tee.
1. Mul on vaja head sõpra ja toetajat, kes minuga rekordi katsele kaasa tuleb ja seal mind aitab.
2. Mul on vaja head organisatsiooni kes mind sellel teekonnal toetab.
Õnneks lahenesid need kaks muret päris kiiresti. Kaupo Raag oli nõus kaasa tulema ja Priit Salumäe ja Hawaii Express panid õla alla. Suured tänud mõlemale.
Kui Bora Hansgrohes töötav Martin „Sääsk“ Puusep teatas Saksamaalt nädal enne planeeritu rekordikatset, et ma saan ka kätte kaua oodatud Storm Trooperi S-Worksi TT kiivri, moomoo ja Allan Oras panid 12-l tunnil teele M suuruses (SIC) eraldistardi kombe, hakkasid asjad lõplikult paika loksuma. Ja mis puudutab moomoo TT kombet, siis kui tahad maast leida umbes 10 W, siis ilmselt tuleb tellimus Tartu poole teele saata, sest tundub, et see kombe on korralik lennuk. See 10 W jutt ei ole maast võetud vaid reaalsed numbrid trekiovaalilt.
Ma teadsin, et olen teinud ära kõik Karmeni etteantud trennid (osa peaaegu nuttes :), et ma olen heas seisus ja ma teadsin ka seda, et ma teen selle tunni ära maksku mis maksab.
Aga mis oleks eesmärk? Ma olen 45 a vana. 45 km tundus nagu hea eesmärk mida sihtida. Aga ma ei ole seda kunagi teinud, keegi siin ei ole. Otseselt ei ole kellegi käest nõus küsida. Sa ju ei tea, et mis ülekanne, mis võimsus, mis ringiaeg? Seda saab kõike arvutada aga reaalsed olud panevad detailid paika.
Trekil ei tohi kasutada rattakompuutrit. Seega need 2 kõige olulisemat asja – ülekanne ja planeeritav tempo/sõidugraafik, tuleb paika panna testide alusel. Ja kui nendega mööda paned on asjad hapumast hapud. Halvemal juhul tundi lõpuni ei sõida.
CDA, veeretakistus, õhurõhk, õhutemperatuur, õhuniiskus, ülekande süsteemi efektiivsus, võimsus, minu enda võimekus… Ma ei tahaks tulevasele rekordi ründajale asju liiga lihtsaks teha ja rohkem ma avaldada ei taha. Eks igaüks testib ja arvutav enda numbrid ja strateegia ise. See on põnev ja aeganõudev protsess ja ei taha kelleltki seda rõõmu ära võtta :)
Kui kõik rekordite fikseerimise kašelotilikud asjaajamised selged, treki ajad broneeritud, kohtunike, UCI komissaride ja ajavõtu teemad kokku lepitud, teleülekande asjad ka peaaegu paigas ja Kaupo kinnitanud, et ta kindlasti tuleb ja aitab, oli aeg võtta ette 500 km pikkune tee Leetu Panavežyse linnas asuvale velodroomile.
Tund testimist 27.08.24 ja viimane otsus, et mis ülekanne valida. Jäi 52-14. Kaupo arvutas välja tempovaliku strateegiale vastava ringiaegade graafiku.
Plaan oli nii, et peale paigaltstardi ringi hoian esimesed 5 km tempot 19.5 ja siis tõstan 19.3 sekundi/ring juurde. Edasi oli plaan seda hoida kuni 40 min, kus algab no mans land ja ilmselt tempo langeb. Seega planeerisimie ,40 min peal langeb ringiaeg 19.5 peale ja viimases 5 min 19.9 s peale.
Suhteliselt unetu öö ja väljas valitsev põrgukuumus ei tekitanud liiga head tunnet, aga tähtsal päeval trekile asudes olin ma kuidagi väga rahulik ja kindel. Tiit Idarand oli oma ajavõtu süsteemid üles pannud, UCI komissar oli kohal, videotehnika ülekandeks pani Kaupo paika.
5 min soojendust rullikutel + 5 min trekiovaalil ja 2 min enne starti selgus, et pulsivöö aku on tühi. Stoilise rahuga võtsin Kaupo vöö ja asusin stardijoonele. Olin valmis. Tahtsin, et see asi algaks kohe ja praegu.
Kell 11.02 – start. Esimesed ringid möödusid tempot paika saades. Kaup andis infot ja sättisin ennast mugavasse valueelsesse faasi. Kui 5 km oli tehtud, oli plaan tõsta tempo 19.5 pealt 19.2-19.3 juurde. See andis kohe tunda ja keha pidi uue koormusega adapteeruma.
Järgmised 35 min oli selline konstante kruvi keeramine. Mõtted mis peas liiguvad on kummalised. Üritad kontsentreeruda igale ringile ja jupitada seda pingutust nii palju kui saad. Pea all, must joon, viraaž, kurvi apeks, sirge, uus ring, Kaupo ergutus / tagasiside, uus ring jne.
Hakkas tekkima tunne, et raske on rsk. 40 min peal saan aru, et kolmandik läbitud agoonias, see valusam osa on nüüd ees. Aga tempo ei langenud. Raskeks läks umbes 45 min peal, kuigi pea käskis hoogu maha võtta, siis ma seda siiski ei teinud. Kuni 45-55 min oli kõige hullem, sest see oli veel see viimane periood mida ma selgelt mäletan. Sama palju veel kui kodust Selverisse….Sama kaua veel, kui ma tavaliselt prügikasti välja viskamas käin…Vist ikka ei suuda lõpuni selle tempoga minna, äkki peaks pool sekki ringi peale alla tooma - ei pea, kannatan veel…. Kas see must joon on ikka must või tumesinine…Mis päev täna on… Kas Kaja Kallas on veel peaminister….Ma ei taha seda enam kunagi teha…Ma tahan, et see lõpeks… 6 min veel…. Kaupo hääl hakkab vist karjumisest ära minema…
Viimased 5 oli lihtsalt üks konstante valu. Lihased, hargivahe, kael, kogu keha karjusid, et ma lõpetaks aga oli jäänud ju ainult 5 min veel. Mingil arusaamatul põhjusel läbi selle valu udu tempo ikka ei langenud ja sõitsin müstilistel põhjustel ringil nr 178 – 2,5 min enne lõppu oma kiireima aja 18.98 s. Lõpus olin nii sodi, et ei saanud aru, et sõit on läbi ja ladusin ühe ringi veel põhjagaasiga…
Teadsin, et olin graafikust ees ja reaalne, et tulemus on 46+km. Kukkusin treki keskel kummuli ja olin tänulik, et see kõik läbi on. Jalad oli krampides ja põlvedest neid liigutada ei saanud. Peale taastumist selgus, et tulemuseks on 46.193 km.
Mingil põhjusel keegi peale UCI komissari sellega nõus ei olnud. Kõik teised olid kindlad , et 1 ring on puudu.
Peale pikemat tõestust ja arvutusi ja mailide vahetust kinnitati etteruttavalt tulemuseks jäi 46.443 km.
Kas ma olen rahul? Jah, ülimalt. Ma ületasin enda seatud eesmärki 1 km ja 443 meetriga.
Kas ma olen tänulik? Jah, väga. Tänud kodustele, Karmen Reinpõllule, Kaupole, Priit Salumäele ja Hawaii Expressile, koduklubi CC Rota Mobilisel, Allan Riorile, Andre Adussonile, Daniel Novikovile, Andres Lekkole, Erika Salumäele ja kõigile kes mind sellel teekonnal toetasid ja innustasid.
Ma tänan ja pall on teie käes. Kes on järgmine?
> Tseki Andre vahetuid sõidujärgseid emotsioone
> Kogu tund koos Kristo Enn Vaga kommentaaridega on leitav FB/hawaiiexpress
> Mis loom see tunnisõidu rekord on?
