Hawaii KOM - Rwanda

Sõna saab Pille Siidra, naine, kes päriselus on e-Residentsuse tootejuht.
Vabal ajal keerutab ta aga oma Scott Addict RC 10 ketti triatloniklubis Tripassion.

Rattaga Rwandas 

Rwanda reis algas palju varem, kui 8. november, mil Tallinnast Istanbuli lendama hakkasime - hakkasin kuskil kuu aega varem juba igasuguste asjade pärast pabistama. Ei mäleta, et mul elus kunagi oleks nii suurt reisiärevust olnud.

Aafrikas ma varem pole käinud, mind pole sinna mitte kunagi tõmmanud. Minu jaoks ei ole atraktiivsed kohad, kus tuleb kraanivett karta, igalt poolt võib saada kõhuviiruse ja kõik tundub natuke ohtlik. Aga Rwanda reis toodi põhimõtteliselt koju kätte ja tundus elu võimalus, millal siis veel, kui mitte nüüd. 

Reisile sai registreeritud juba eelmisel aastal, aga tol hetkel oli reis nii kaugel, et eriti ei mõelnud sellele, kuhu minek on. Esimest korda tuli reaalsustaju vist siis, kui lugesin augustis Postimehe artiklit selle kotha, et WHO on välja kuulutanud ahvirõugete levikuga seoses ülemaailmse tervishoiu hädaolukorra, millest on eriti mõjutad 4 riiki Aafrikas, Rwanda nende seas. Kõlas täpselt nagu covidi algus. Järgmiseks postitas keegi meie reisiseltskonnast chatti artikli selle kohta, et Rwandas on lisaks ahvirõugetele tekkinud ka Marburgi viiruse epideemia. Marburgi viirus on üks Ebola tüvesid ehk ei midagi meeldivat. Siis läksin Confidosse reisinõustamisele, kus sain rohkem teada kollapalaviku, tüüfuse, difteeria, hepatiidi ja malaaria kohta. Tegin 4 vaktsiini küll kohe ära aga mõtlesin pikalt, et kas on ikka vaja minna sinna? Meie seltskonnas oli haiguste riskitaluvus vaktsineerimise seisukohalt suhteliselt erinev – mõni tegi paar hädavajalikku, ma olin keskmiste seas ja üks julge tegi 8 vaktsiini, korraga! Äkki ta on nüüd surematu?

Paar päeva enne reisi algas suurem pakkimine ja valmistumine. Reisichatt oli aktiivne, Jaan, kes oli varem käinud Rwandas, hoiatas, et seal on kilekotid keelatud ja lennujaamas võidakse pagas üle vaadata ja need ära võtta. Midagi olulisemalt hullemaks see pakkimise juures ei teinud aga tuli leidlikum olla kui muidu, käiku läksid kõik riides ostukotid igasugu pedaalide, tossude jms eraldi pakkimiseks. Kui varasemalt Euroopas toimunud Hawaii KOMidel – mina olen käinud varem 2 korral, Rumeenias ja Sitsiilias – on rattad sihtkohta liikunud maanteetranspordiga, siis sel korral tuli ratas lennukiga kohale saada. Mis lisab omakorda põnevust, sest kunagi ei saa ju kindel olla, kas su pagas päriselt ka kohale jõuab või mitte. Meil soovitati pakkida rattasõiduks põhivarustus käsipagasisse kaasa - rattariided, kingad, kiiver ja pedaalid, ja vajadusel lubati kohapealt asendusratas leida, kui oma ratas lennukiga kohale ei jõua.. Läksime 10nekesi sama lennuga ja tundus ebatõenäoline, et kõik rattad lennukisse ära mahuvad, olgugi, et olime kõik eelnevalt rattapagasi broneerinud.

8. novembri hommikul oli reisiärevus laes ja läksin 3 tundi enne lendu lennujaama mandrossima. Edgari, kes oli juba Kigalis, Rwanda pealinnas kohal, kirjutas enne lennule minekut, et vaadake, et vales peatuses maha ei tule – mõtlesin, et hahaa, hea nali aga esmakordselt kogesin seda, et lennukid teevad ka vahepeatuseid ja Kigali peatus oli vahetult enne Ugandasse edasi lendamist, nii et reaalselt pidime vaatama, et keegi ei jääks lennukisse meie peatuse ajal magama :)

9. novembri kell 2 hommikul jõudsime Kigalisse. Ma ei jäänud lennukis kordagi magama, nii et kohale jõudes olin megaväsinud aga samas elevil ja näljane. Passikontrollis päriti ja uuriti päris palju, panin tähele, et minu, kui seltskonna ainsa naisterahva käest küsiti ainult 2 küsimust – mis tööd ma teen ja kellega ma reisin, ja kui osutasin ülejäänud meesterahvastele kui reisikaaslastele, kes kõrval passikates olid, lasti mind kiirelt läbi. Kuuldavasti pidid osad kõik hotellid ette lugema, kus reisi jooksul peatume ja hoiti üsna pikalt kinni. Passikontrollist läksime edasi pagasit ootama. Kohvrid tulid ühe lindi pealt ja saime kiiresti kätte, rattakohvrid tulid lennujaama tagant nurgast suure pagasi spetsiaalse lindi pealt. Alguses tundus, et kõik rattad tulevad kiiresti järjest ja eriti ootama ei pea, vahepeal tuli väike paus ja korraks hakkas isegi hirmus, et kas rohkem ei tulegi aga siis tulid õnneks rattad edasi lindi pealt. Ilusti tulid. Kuni enam ei tulnud ja mina ja Juss seisime kahekesi tühjade kätega. Juss oli näost valge aga väga chill, mul oli null ratsionaalset mõtlemist ja väike paanika. Nutt oli ka kurgus. Aga hea meel oli, et kellelgi veel halvasti läks, sorry Juss, aga koos on ikka parem :) Täitsime seal vajalikud puuduva pagasi paberid ära, kokku läks ootamise ja asjatamisega vist lisatunnike ja saime esialgse info, et rattad on Istanbulis ja peaksid saabuma 24h hiljem. Saime ka hotelli tuttu ära. 

Esimene sõidupäev oli kohe saabumisega samal päeval, 9. novembril. Hommikul ma veel ei teadnud, kas ma üldse sõita saan ja mis edasi saab, kuna mu oma ratas oli veel Istanbulis. Õnneks oli meiega kaasas Rein Taaramäe, kes on Rwanda rattaringkonnas oma inimene ja tema kaudu sain ta kohalikult sõbralt Rafikilt tema poja ratta laenuks. See ei olnud mitte lihtsalt üks ratas, vaid lausa Pinarello, mis ületas igasugused ootused Rwandas ratta laenutamise osas. See oli minu jaoks väga hea üllatus ja mulle suureks abiks, ilma selle rattata oleks mul sõit tegemata jäänud, mis oleks väga kurb, sest rattaga sinna sõitma ma ju läksingi. Rein ja Rafiki ei olnud meiega niisama kaasas, vaid nad olid väga suureks abiks reisi korraldamisel ja läbiviimisel. Mõlemad sõitsid meiega kõik päevad kaasas ka. Sama moodi nagu mul oli keeruline hoomata seda, et enamuse päevi Rwandas olime me umbes 2000 m merepinnast kõrgusel, oli mul raske hoomata seda, et ma saan nädal aega iga päev sõita koos ühe maailma tipp-sõitja, suurtuuri mehe Rein Taaramäega! Ma pean enda vastu nüüd aus olema - eks me startisime jah iga päev samal ajal hotelli eest, aga ega ma päriselt teda teel enam väga palju ei näinud :) Samal ajal kui mina suurt pingutust mäest üles sõitmisega tegin, oli Rein oma tsoon ühes kerides trassi lõppu jõudnud juba ilmselt... Kohviku peatustes õnneks nägime ka ja korra lükkas ta mu ühest mäest üles, nii et ametlik versioon on ikka see, et ma sõitsin nädal aega mägedes koos Rein Taaramäega :)

Esimese päeva sõit oli lühema trassiga. Novembris on Rwandas vihmaperiood, mis tähendab üldiselt seda, et korra tuleb korralik padukas aga läheb kohe ka üle. 30 km enne sõidu lõppu läks järsku hämaraks ja tõusis tuul, õnneks tegi Hanno ettepaneku kohvikusse minna, mina ja veel pool punti läksime temaga koos. Nii kui kohvikusse jõudsime, tuli korralik ämbritäis vihma ja kõva äike. Ma arvan, et me istusime seal kuskil tunnikese. See oli ka esimene kord, mil ma tundsin, et ma ei ole Euroopas ja seda heas mõttes. Kui meie esimene hotell, mis on oluline osa Rwanda genotsiidiga seonduvast ajaloost Hotel des Mille Collines, oli üsna läänepärane ja seal ei jõudnud veel Rwandast mitte mingisugust muljet tekkida, siis esimese päeva sõit viis meid pealinnast minema ja seal kohvikus istudes ja kohviku interjööri ja inimesi vaadates, hakkasin aru saama, kus ma olen. Ja see tunne oli ilus. 

Esimene päev jättis üleüldiselt mulle ühed parimad mälestused Rwandast. Ma arvan, et meil oli hotellini kuskil 10 km jäänud, kui ühel ristmikul veidi toppama jäime – vasakule läks asfaldi taoline tee edasi, paremale kruusa laadne muda toode.

Kõik tahtsid esialgu asfalti mööda edasi aga kaart näitas muda. Ja oi kui äge see oli! See oli selline vastik punane savine muda, mis peale mitut pesu ikka pluusil näha on aga see küla, kuhu me sisse sõitsime ja vaib, mis seal oli – ma mäletan, et mul oli terve tee naeratus näol! Kui esialgu oli tee laiem, autoga samuti sõidetav, siis mingi hetk keerasime täiesti savihüttide ja põldude vahele, kus oli pigem vaid kõndimiseks rada. Olgugi, et vihma oli just kallanud, siis kõik kuivas ruttu. Tee ääred olid täis hütikesi, nägime savitelliste “tehast.” Igal pool tee ääres olid väikesed nunnud lapsed, kes jooksid järgi rõõmsalt ja hüüdsid “Good morning!” või “Give me money” - kusjuures see “give me money” ei olnud kordagi Rwandas olemise aja jooksul kuidagi kerjamise tonaalsusega lause, mulle tundus, et lapsed on selle lause selgeks õppinud ja tihti võib-olla ei teadnudki, mida see tähendab, sest “give me money” kõlas enamasti sellises kontekstis, et maailma kõige õnnelikuma naeratusega pisike laps jooksis su kõrval kaasa nii kaua kui jaksas ja hüüdis rõõmsa näoga “give me money,” see oli enamasti lihtsalt nunnu. Ka vanemad ja väga vanad kohalikud tervitasid ja naeratasid. See oli selline Aafrika, mida ma olin telekast näinud ja see oli täpselt see, mida ma seal näha tahtsin – ehe ja ilus. Kui ma muidu olen isiksuselt kohati melanhoolne ja kõike liiga tõsiselt võttev, siis sellest hetkest olin ma õnnelik, ikka väga väga õnnelik ja mulle niii meeldis Rwandas!

Esimese päeva õhtuks jõudsime järve äärde, kus me peatusime väga nunnus hotellis, mis oli täpselt midagi sellist, mida ma Aafrikalt ootasin - isikupäraselt luitunud, ei olnud steriilne Euroopa hotell, mitte, et see tähendaks, et ei olnud puhas ja midagi oli pahasti, vastupidi, kõik oli väga hästi, kohalik vaib oli juures. Mul oli täiesti oma pisike majake suure voodiga, mille kohal oli suur sääsevõrk, mis voodit kattis. Pisike asi aga jälle midagi, mis mulle nii väga meeldis ja mis minu jaoks täpselt Aafrika oli. Kuidagi nunnu ja romantiline. Mingi kohalik Aafrika hamster oli oma pabulad mulle dušširuumi nurka jätnud aga see ei häirinud ka üldse. Vare-Priidul ja Sandril puges draakon (geko?) kohvrisse :) Öösel panin paar korda tule põlema ja käisin toas ringi, sest džungli hääled olid nii kirjud ja tugevad, et pidevalt tundus, et toas on mingi loom :) Kuna meie hotell oli järve ääres ja võrreldes edasiste peatumiskohtadega ei olnud me väga kõrgel, siis see oli ka ainus koht, kus tundsin malaaria ohtu. Õhtul lõkke ääres istudes ikka sääsed ründasid, olgugi, et olime korralikku mürki peale lasknud. 

Teine päev algas kell 5 hommikul, kui läksime Jussiga tagasi Kigalisse oma ratastele järgi, mis olid õnneks kohale jõudnud. Hakkasime nii vara liikuma, sest siis oli veel liiklus vaikne ja polnud ohtu rekkade ja rollerite taha kinni jääda. Ja rattasõidupäev algas kell 10, selleks ajaks oli tarvis tagasi jõuda. See oli ka äge seiklus. Ma ei olnud kindel kas ja kui hästi Juss autoga sõita oskab, ja kartsin veidi, et ta läheb testosteroonihulluks, kui saab Aafrika mudas pisikese rohelise bussiga kihutada aga kõik oli chill, Juss ajas habet ja sõitis ilusti, ainult korra olid kõik rattad õhus. Kell 5 juba külas elu käis – kes liikus kõblaga kuskile ja kes tegi trenni, neid oli üllatavalt palju, kes jooksutrenni tegid. Rataste kättesaamiseks ja lennujaama territooriumile sisenemiseks tuli korralik turvakontroll läbida – esmalt kontrolliti auto kapotialune üle, mul oli seljakott kaasas, mis tuli koerale nuuskimiseks anda ja me Jussiga pidime parklasse sisenemiseks oma esimese full body scan protseduuri tegema (masinast läbi jalutama). Igasugu punased tuled läksid küll põlema aga kedagi ei huvitanud. Ja alles siis lubati meil autoga parklasse sõita. Lost and found osakonda sisenemiseks pidime esmalt passid ära andma ja saime vastu visitor’s badge’i, ja siis tuli veel üks full body scan teha, kus jälle punased tuled vilkusid aga midagi rohkem tegema ei pidanud. (Kusjuures sarnane põhjalik kontroll toimus ka pea kõikidesse hotellides sisenemisel - autod ja pagasid kontrolliti alati põhjalikult läbi, käed tuli enne sisenemist uksel desinfitseerida.) Sealt edasi läks ruttu ja saime rattad kätte. Tagasi sõites oli liiklus juba oluliselt elavnenud, hea, et varakult tegutsesime. Tagasi hotelli jõudsime täpselt hommikusöögi ajaks. Kahjuks rattaid kokku pannes selgus, et Jussi ratta top tube oli lennu käigus katki läinud, mis oli väga kurb :( Juss organiseeris kogu meie ratastele järele minemise ja tänu temale sain ma ülejäänud aja oma rattaga sõita, seda enam oli kahju, et Juss ise oma katkise ratta kotti tagasi pidi pakkima ja reisi lõpuni võõra rattaga sõitma.  

Teise päeva sõidurada algas jällegi mööda muda-kruusa-teed – enamus lumehelbeid lasi end bussiga asfaldini viia aga mina ja veel mõned rattasporti päriselt armastavad inimesed, sõitsime ratastega uuesti läbi küla. Nagu hiljem selgus, siis alguse sutsakas ei olnud mitte ainus kruusa ots – Rwandas käib suurem teede ehitus, mis tähendab, et isegi kui Strava lubab asfalti, siis ei pruugi see igal pool lihtsalt veel valmis olla ja nii tegime veel mõned otsad mudateed, mis jällegi oli minu arvates väga tuus! Suur osa asfaldist on mega heal tasemel, palju parem, kui siin Eestis, sest teed on uued ja liiklust on vähe. Põhilised liiklejad Rwandas on teised ratturid, mitte spordi-ratturid nagu meie, vaid asjalikud ratturid, kes kuskile asjalikke asju tegema liiguvad või suuri koormaid igasugu erinevaid asju rattaga veavad, ja jalakäijad. Rekkaid on ka natuke ja linna läheduses palju rollereid. 

Vihma tõttu oli üks mudatee tõus korralikke vagusid täis – ma ei kujuta ette, kuidas Edgari sealt bussikesega üles sai – ma mingi hetk tulin igatahes maha, kui tõus väga järsuks läks ja jalutasin tõusu lõppu. Inimesi oli tee ääres kogu aeg, pissipeatuseid siin teha oli ikka keeruline :) Meie giid, Rafiki, rääkis, et suur asfalttee oli osades kohtades, kust läbi sõitsime, uus asi ja pisikesed kohalikud tulevadki juba hommikul tee äärde seisma ja uudistama, kuidas elu käib :) Ja pisikesed kohalikud oli ikka väga nunnud!! Pidevalt joosti kaasa, kiljuti “Muzunguuuuuu” (valge inimene) ja “Good morning!” ning “Give me money” segamini :) Kohalik liiklus oli üldse väga kihvt – palju oli rattureid, kes plätud jalas oma suvaliste suurte raskete ratastega suuri koormaid vedasid ja vaatamata sellele, et meil kerged-vägevad-kallid-peened rattad olid, sõitsid nad meist napilt mööda! Lihtsalt nii tugevad olid nad! Omaette teema oli see, mida kõike nad oma ratastel ära ei vedanud – ananassid ja banaanid olid pigem tavaline, 3 suurt kotitäit kartuleid pakikal samuti tavaline aga lisaks nägime ka kanu, elus siga, pikki poste, ehitusmaterjali jne, mis olid erinevat moodi pakikale kinni seotud. Sarnane vaatepilt oli tee ääres kõndivate naistega, kes kõiki maailma asju peas kandsid, endal pisike põnn selja peale seotud.Ka jalgrattatakso oli tavaline nähtus. See ei olnud rikša tüüpi jalgratas, vaid täiesti tavaline jalgratas, mille pakikas oli suurem pehme iste, millel kliente ringi veeti. 

Kolmanda päeva hommik algas mul tavaliselt, ärkasime kõik varakult, mu meelest jalutasid enamus kell 6-7 juba ringi. Hommikusöögi lauda minnes sain aru, et isu eriti ei ole aga ei teinud kohe välja sellest ja tellisin omletti ja sõin moosi-nutella saia. Tegelikult pidin algusest peale ikka kõvasti sundima, miski ei tahtnud alla minna. Ajasin enamuse juustuomletist ja Nutella saiast sisse ja läksin oma tuppa tagasi. Suht kiiresti sain aru, et sisse see ei jää, palavik tõusis ka. Õnneks sain mõned tunnid end seal “välja elada,” enne kui pidime liikuma hakkama. Kella 10ks vedasin end bussi juurde, ülejäänud punt oli veel (kahjuks) seal ja algas kõva arutelu Marburgi viiruse, malaaria ja ahvirõgete sümptomite teemal.. Veetsin kolmanda päeva sõidu Edgariga bussis aga õnneks läks ruttu olemine paremaks, Edgari on vist tänaseni veendunud, et ma olen kõva simulant :) Kolmanda päeva trass viis vihmametsa, mis oli väga äge! Loodus muutus jälle väga palju – hakkasime nägema tee istandusi ja tee ääres pärdikuid. Ja kui muidu oli igal pool palju asustust ja inimesi, siis selle trassi lõpus oli peale pärdikute vaid piirivalvurid, ja neid oli päris tihedalt. Nad valvasid piiriäärset metsa illegaalsete immigrantide eest ja kuna siin oli ka rahvuspargi ala, kus palju turiste, siis ilmselt hoidsid ka muidu korda majas. 

Neljandal päeval sõitsime terve päeva Kongo-Rwanda piirialase Kivu järve äärest üles – väga väga ilus oli! Järve äärne oli justkui kuurortlinn, jälle natuke teistsugune, kui eelnevad kohad. Siia jäime kaheks ööks, sest järgmisel päeval oli puhkekas. Elasime ägedatest korterites, kus elutuba oli ühine aga kõigil oli oma vannitoaga magamistuba. Mul oli wc katki, üritasin seda ise seal putitada, võtsin kaane maha ja surkisin kõiki pulki, mis loputusvee kastis olid, lõpuks kutsusin Edgari, kes pani kaane peale ja lõi rusikaga vastu loputuskasti külge ja vesi jäi pidama. Lifehäkk. 

Puhkepäeval tegid paar-kolm hullu kell 6 hommikul ratatiiru, enamus tudusid iluund. Kella 10st läksime kõik koos paadimatkale – seltskond jagunes kahte katusega mootorpaadikesse ja sõitsime Napoleoni mütsi saarele. Saar oli pisike aga see-eest täis lehmakooke. Kohalik giid rääkis, et lehmad ujuvad aeg ajalt mandrilt sinna sööma :) Mul on väga kahju, et ma ujuvat lehma ei näinud, see oleks isegi erilisem olnud, kui gorillade nägemine, keda ma ka ei näinud. Sellel saarel elasid ka nahkhiired (fruit-bats – jah, see sama liik, kes Ebolat ja Marburgi jms kannavad). Ja neid oli seal megapalju. Tükk aega seisime puu all, kus nad pesitsesid ja kriiskasid. Hiljem pilte vaadates selgus, et isastel olid hiiglaslikud munad, mis oli natuke ootamatu. Päris korraliku matka sai seal teha, sest saar oli mägine. Siit liikusime edasi veel ühele saarele, millele tegime ringi peale, ja siin tohtis ka ujuma minna, sest kallas oli liivane. Ujumiskohtadega pidi üldiselt ettevaatlik olema, sest palju oli mudast kallast ja muda sees pidi elama mingi kole bakter, keda ka kohalikud kardavad ja ega me kedagi eriti kuskil ujumas ei näinudki. Peale paadimatka läksime hotelli kõrval oleva keskkonna muuseumi kohvikusse sööma. Hoiatus – ärge minge Rwandas tühja kõhuga restorani! :) Meid oli kuskil 10. Enamus tellis riisiroa, Rein ja Priit pitsa, Jaanus omleti. Rein oli meile juba varem rääkinud, et restodes läheb kaua, kui ette ei telli. Ja no ikka läks päriselt kaua. Ma sain kõige esimesena riisi kätte, selleks ajaks olime vist üle tunni oodanud. Pitsad tulid järgmisena ja kusjuures neid valmistati nii nullist, et nägime, kuidas tainast sõtkuti. Kui ma paar tundi hiljem lahkusin, siis Jaanus ei olnud igatahes veel omletti kätte saanudki aga kuuldavasti sai ka tema lõpuks süüa. 

Viies sõidupäev oli vist minu jaoks kõige raskem. Trass oli pikk, 146 km ja tõusumeetreid üle 3000. Raskemaks tegi sõitmise ka see, et enamuse ajast olime me merepinnast üle 2000 m kõrgusel – pulss on kõrgem, jõud on tavapärastest wattidest madalam, sööma-jooma peab tunduvalt rohkem ja tunne on üleüldiselt veidi teistsugune. Kõrgeim koht sel päeval oli vist kuskil 2500 m merepinnast. Rwandas tulevad tõusukad kokku üsna salaja – pikki järske tõuse nagu nt Alpides ei ole väga, pigem on palju tõusupõksukesi või kui on pikk üle 10 km tõus, siis reeglina on seal sees ka mitu pikemat laskumist ja natuke tasast. Mõtlesin korduvalt, kumba ma eelistan – kas pikka, pidevat ja pigem teravat tõusu või Rwanda stiilis rullimist aga need nii erinevad asjad, et ega ma midagi enda jaoks ei otsustanud, mõlemad on ägedad ja erineval moel väljakutsed. Rwanda tõusud veidi chillimad aga rulluvate puhul ei saa sa sõidu lõpust sellist saavutuselamust nagu ma näiteks Rumeenia KOMil Transfagarasni otsa sõites sain. Sõidu lõpp läks korraks päris raskeks - järsku tuli tugev külgtuul, et mitte öelda torm. Puude otsast tilkus igasugu risu alla, väike hirm oli, et oks kukub pähe või kodarate vahele ja tõusu sõitmist see mitte kuidagi lihtsamaks ei teinud. Sõitsin koos Hannese ja Priiduga, Priit vedas ja aitas meid. 13 km tõusu lõppu jõudes oli mul toss täiesti väljas ja Hannes pani eest ära. Priit ei lubanud mul maha jääda ja ma enda arvates ütlesin väga viisakalt, et mul on jumala suva ja ma ei plaani hetkel lisaliigutusi teha aga väidetavalt olin ma kuri ja sõimasin siia sinna näod täis – no ei olnud sellist asja. Õnneks taastusin ruttu ja hotellini viiv 5 km tõus läks lennates. Meie sihtkoht oli Africa Rising Cycling Center. Siin peatub kohalik rattakoondis ja see on Reinu kohalik kodu, kui ta Rwandas treenimas käib. Ja mis põhiline – viiendal sõidupäeval jõudsime me Vulkaanide rahvusparki ehk igast küljest oli näha vulkaane, kus elasid mägigorillad! (keda me ei näinud..)

Kuues sõidupäev reklaamiti minu meelest välja, kui “lühike sutsakas ja tõusumeetreid ka peaaegu, et ei ole”. Ma kahjuks või õnneks sõitsin enamus päevad ilma kaardita, sest kehva neti tõttu ma ei saanud lihtsalt kaarti Garminisse. See tähendas, et ma üldjuhul ei teadnud, millal hakkab päris tõus, kaua kestab, kõrgel oleme jne. Põhimõtteliselt ainus, mida ma teadsin kuuenda päeva trassi kohta, oli see, et enamuse ajast veedame kõrgusel ligi 3000 m merepinnast. Läksin julgelt peale ja algus oligi chill. Kuni jõudsime esimese päris tõusuni terve reisi jooksul. Tõus oli tegelikult ainult 5 km pikk ehk et väga hullu ei olnud ja keskmine % oli vist 8, mis ju ka väga hull ei tundu. AGA. See tähendas jällegi seda, et 5 km jooksul oli 2 lühikest tasast juppi ja mini-laskumine ning ülejäänud 4.5 km oli kuskil 17% tõus. Ma ikka kangutasin sealt üles. Serpekaid tegin. Iga kurvi juures mõtlesin, et kui nüüd siit tagant paremaks ei lähe, siis keeran ringi. Priit oli minuga, kogu aeg kinnitas, et kohe läheb laugemaks. Tühjagi, valetas kogu aeg. Minu meelest oli sel päeval üks tummisem tõus veel, ma igatahes mäletan, kuidas ma ütlesin, et tõusude poolest kõige raskem päev. Aga see tähendas ka pikemaid laskumisi. Mulle väga meeldisid Rwandas laskumised - ei olnud teravaid seprekaid vaid pikad lauged kurvid ja laskumised, mul lihtsalt ei ole oskuseid teravatel serpekatel ellu jäämiseks ega julge sellistel laskumistel hoogu suureks lasta, nii et Rwanda laskumised olid minu jaoks ideaalsed ja väga mõnusad. 

Seitsmes sõidupäev oli ühtlasi viimane sõidukas. Mis oli kurb. Tegelikult ei tahtnud üldse veel ära minna. Vahetult enne starti hakkas päris kõvasti vihma sadama, tükk aega ootasime hotelli katuse all saju lõppu, kõik olid valmis, uued Rwanda KOM pluusid seljas, asjad pakitud aga vihm ei lõppenud. Lõpuks otsustasime minna nii nagu oli. Ma sõitsin hotellist 20 meetri kaugusele ja olin kohe läbimärg, see päev oli väljas ka jahedam. Muidu sõitsime alati lühikestes riietes aga too päev oli ikka jaki ilm. Otsustasin saateautosse kolida ja mitte õue külmetama jääda. Kuskil 40 km trassi algusest olin bussis ja ootasin saju lõppu, viimased 50 km liitusin uuesti teistega, väljas oli siis jälle enam vähem kuiv ja soe, mägedes oli paks udu. 5 km hotellist läksime sõitsime läbi ka ühe 2025 UCI Road World Championships munakivi tõusu. Ei olnud lihtne ja ootan huviga, kuidas profid sellest üle tuiskavad. Terve see trass peaks kuuldavasti päris keeruline olema, nii et tuleb põnev võistlus. Ja world champsi trassil käimine oli äge ja väga sobiv lõpp meie Rwanda seiklusele.

Rwanda oli imeline! Seda kutsutakse ingliskeeles a land of thousand hills and thousand smiles ja saan täiesti aru miks. Ma ei ole kunagi sellist emotsiooni kohanud nagu seal. Inimesed olid päriselt õnnelikud ja siirad, kõik naeratasid. Kui me lastele komme ja küpsiseid andsime, siis lapsed hoolitsesid kõige pisemate eest, ei olnud isekust ega omakasupüüdlikust. Sa nägid ja tajusid nende ühtehoidmist ja siirust. Seda on sõnadesse keeruline panna ja pildiga võimatu edasi anda aga seal oli teistsugune tunne - ellusuhtumine, headus, siirus, kõik see lõi atmosfääri, mida sa tunnetasid ja see oli hea. Veidi enne Rwanda reisi suri üks hea ja kallis inimene, ja see puudutas mind väga palju. Ma olin reisile minnes väsinud ja veidi katkine, tuim. Ja kurb. Rwanda oli ideaalne koht, kuhu põgeneda! Ma kirjutasin juba alguses, et ma olin esimesest päevast saati õnnelik ja see jäi mulle nii hästi meelde, sest ma tulin nii teistsugusest kohast ja mul oli Rwandas nii-niii hea olla! Seal ei olnud võimalik olla õnnetu, lihtsalt ei olnud ja kõik. Ma olin seal küll väga lühikest aega aga mingid asjad ühiskonnas nagu teineteisega arvestamine, hoolimine ja suhtumine tundus seal väga paigas. Seda ma siin Eestis ei tunne paraku. Lisaks on Rwandas ilus lopsakas roheline loodus ja Rwanda on väga väga puhas, mitte kusagil ei ole prügi maas. 

Kui mu elus on kogemusi või sündmuseid, mis mind sügavalt puudutavad, siis mulle meeldib mõnikord läbi mõelda, mis mind siia välja on toonud. Rwandas mõtlesin ma korduvalt, et midagi olen ma elus väga õigesti teinud, et saan siin ja just nende inimestega koos olla. Selleks, et ma omale sellise kogemuse sain, mis jääb elu lõpuni meelde, ja on kallis, tänan alustuseks Priitu ja Edgarit, kes Hawaii KOM reise korraldavad, ja on ka muidu head ja kallid inimesed, ma loodan, et korraldate neid reise hästi palju veel. Väga tänulik olen ka Reinule ja Rafikile, kes nõu ja jõuga kohapeal korraldada aitasid ja kohalikke kombeid lahti seletasid. Ja suur ja soe tänu ka meie ülejäänud reisiseltskonnale, äge on teiega igal aastal läbi nende reiside üha rohkem kokku kasvada. Ma olen alati arvanud, et absoluutselt kõikide asjade õnnestumise ja heade emotsioonide üks põhikomponente on inimesed, kellega koos sa oled. Viimasena veel tahaks tänada noort ja naiivset Pillet, kes aastal 2006 võttis vastu ühe otsuse, mis mind lõpuks, väga palju aastaid hiljem, rattaspordi juurde tõi :)