Hawaii KOM > Sitsiilia

Kõneleb Priit Vare - Hawaii kevadlaagrite kaheksakordne, Hawaii KOMi kolmekordne laureaat, maailma kõige pikem Hawaii riietuses sõitja. Kunagi sõudis, aga Tõnu Endrekson oli tugevam ja perspektiiv seoses sellega puudus. Esindanud Eestit kahtedel olümpiamängudel. Pealtvaatajana. Tavaelus mängib direktorit meediaäris. 

Kuidas nädala ajaga endale uus hobi leida.
Hawaii KOM 2023 Sitsiilia raport

Ma lähen puhkusele.
Kauaks, küsisid nemad.
Nädalaks.
Kuhu?
Sitsiiliasse!
Rattaga muidugi jälle jah?
Nojah.
See ei ole ju puhkus, ütlesid nemad.

Nädal hiljem olen tööl tagasi. 

Palju sõitsid siis, küsivad nad.
Mingi 900 kilomeetrit.
Loll! Mingid tõusud ka olid?
18 tuhat meetrit, jah.
Ikka päris segane.

Grupp eestlasi on saabunud sanatooriumisse. Raviprotseduurid algasid.

Öeldakse, et nädala ajaga ei lähe töömõtted peast. Lähevad, kui tegeleda millegi muuga väga intensiivselt. Näiteks sõita rattaga 42 tundi. Õnneks mitte päris järjest, vahepeal sai süüa ja magada ka.

Sügisene arulage mägedes hullamine on teatud seltskonnal traditsiooniks saanud ja miskipärast juba kolmandat korda ronin ma vaatamata oma kaelkirjaku kujulisele kehale ka jälle sadulasse. Sel korral otsustati minna tõesti Itaaliasse, täpsemalt siis Sitsiiliasse. Lubati hullu ronimist, vulkaani, maffiasõdasid ja tasuta geeli.

Etna

Räägime siis alustuseks ikkagi peategelasest. Vulkaan, tegutseb endiselt ja viimati oli kõht korralikult lahti aastal 2021. Muidugi me sõidame sinna ratastega üles, milles küsimus.

Tegelikult annab Etnale liikuda mitmelt poolt, mida me ka tegime. Kokku kolm erinevat tõusu, kõik ikka päääris pikad, 17-29 km, tõusuprotsent 6-8. Paberil nii hull polegi, aga kui temperatuur näitab kohati 31 kraadi, siis annab kangutada. 

Tõus selle monsteri otsa on tegelikult üsna tavaline, kuniks kuskil 1600 meetri kõrgusel hakkab loodus ümbert kaduma ja asenduma musta kivistunud laavaga. Asfalt lookleb selle vahel edasi kuni 1900 meetri peal olevasse turistikeskusse.

Kõrgemale liikumine toimub juba mööda sellist tuhkjat musta kruusa. Äpud lähevad tõstukiga, aga see on kallis, sest viimane purse pühkis kogu atribuutika minema ja terve stuff tuli nullist üles ehitada. Siis on veel variant kasutada neljarattaveoga džiibibusse, mis kuhjade viisi turiste samuti tipu poole lohistavad. Tegelikult saab ka romantiliselt käest kinni matkata. 

Kas sa kodus triikraua võtsid välja? Jah. Aga magamistoa aken vist jäi lahti. Pole hullu, kui alla läheme, siis paneme kinni.

Highway to Etna.

Aga meil polnud tiluliluks aega, toimus rattavahetusega sõit! Maanteerattad asendati baikidega, mis õnneks sisaldasid ka elektrimootorit! Ning lisana käis kaasas veel kohalik giid Marco, kelle juhendusel see veider bande mööda laavat edasi kõrgemale rühkima asus. 

Sa kasutad kogu aeg boost-mode’i vä? Mitu pulka akut sul alles on? Lamemaalased avastamas elektrilise looma hingeelu.

Ilma elektrita oleks meie ettevõtmine ilmselt suht lootusetu olnud, sest laavakruus oli parajalt lahtine ja tõusud kohati ikka päris järsud. Marco muudkui rääkis igasugu fakte, millal jälle mingi puuks käis sealt Etna seest ja mis siis juhtus. Mul väga midagi muud meelde ei jäänud, et tegevus toimub mitmete kilomeetrite sügavusel ja kui siis ühel hetkel see laava üle keema hakkab, siis toimub see suhteliselt aeglaselt, nii et vapper Marco ise tšillis kunagi rahulikult meetri kaugusel laavajõest. 

Ja siis ütles Marco, et selle koha peal tuleb teha grupipilti. Me polnud vastu. Need seal üleval pole pilved, vulkaan ikka vaikselt tossab.

Nüüd näitas laavakunn meile mäe otsast imelisi vaateid, et mis kõik veel sealt paistab, ikka see linn seal ja teine seal. Endal oli mingi veider joovastus peal ja jälle midagi meelde ei jäänud. 

Aga me liikusime veel ülespoole kuniks ühel hetkel tuli rattad maha jätta, sest edasi tohtis minna ainult jalgsi. Siin toimus ka räige reeglite rikkumine, sest Marco ise tuli viimasena ja selle ajaga panid kiiremad juba kraatri suunas rattaga leekima. Marco oli kuri natuke ja me lubasime et me enam ei tee. Tuiasime siis edasi mööda kitsast rada üles, kellel tossud, kellel MTB-jalanõud. Üks kloun ikka maanteekingaga ka. Ilmselt esimene inimene maailmas, kes sellistes jalanõudes vulkaani serval matkab.

Päris Kiviõli tuhamägi pole, aga no midagi ikka.

Tegimegi tiiru vana kraatri ümber, mis napilt alla 3000 meetri kõrgusel. Mööda lahtise kruusaga mäekülge laskusime tagasi rataste juurde, kallasime kingadest tonni laavat välja ja algas downhill. 

Vallatud noormehed hullamas laavajõgedel on selle foto allkiri.

Kui paar päeva hiljem taas turistiplatool olime ja teises suunas alla laskusime, siis sai proovida ka maanteeratastel tuharallit. Nimelt oli see laskumine kitsas ja aeg-ajalt üllatas kurvi taga korralik laavatuhaga kaetud tee, millest tuli läbi sõita nagu liivast. Kõik jäid püsti. 

Aga muidu tasub seal ikka ära käia. Ükskõik, mis vahenditega, kasvõi selle imebussiga. Väidetavalt liigub Etna iga aastaga 14 mm mere suunas, nii et palju pole aega jäänud.

Teed

Kes näiteks Toskaanas rattaga sõitnud, siis on ju teada, et ega Itaalia teed teab mis heas seisus pole. Sitsiilias samamoodi. Esimesel päeval ümber Palermo vändates oli ikka suht ime, et kummid vastu pidasid. 

Eks sama kogesime teistelgi päevadel. Üks laskumisi oli tänu oma aukudele isegi nii äkiline, et meie grupi sööstlaskujad sai sealt alla tulles pulsiks 150! 

Aga ühel hetkel peavad ju italianodki oma kuumaastiku lappima ja nii leidsime mitmel päeval ka täiesti ideaalset asfalti. 

Issand, appi, auke pole, kuidas siin sõidetakse?!

Pea kõikide linnakeste keskustes kohtas väga ebatasast kivisillutist, see raputas nii sõgedalt, et ei osanudki seisukohta võtta, et kas sõita igaks juhuks aeglasemalt või siis hoopis kiiremini, et see jama ruttu läbi saaks. 

Kas me sellist Sitsiiliat tahtsimegi? Mingi iidne sillutis, fui.

Liiklus on Sitsiilias suhteliselt tüüpiline Itaaliale, üldiselt annavad autojuhid signaaliga märku, et nüüd läheb möödumiseks. Ja eks iga päev leiab paar prouat, kelle närvid Fiat Punto roolis on sama otsa saanud nagu GP5000 kummid koroona ajal. 

Ei ole sile see asi siin üldse…

Kohalikud ikka sõidavad ka ratastega. Suuri punte kohtasime vähe, ent mingit liikumist nagu oli. Vincenzo Nibali ilmselt eelistab siiski pigem Šveitsis kruiisida, kui kodulinna Messinasse oma pensionisõite tegema tulla. Seda veidram oli Catania kesklinnas järsku näha täispauk aerovarustuses TT-rattaga sõitjat, kiiver, ketas ja kõik muud jutud.

Selle punase käru eest saaks ju osta uuele Foilile näiteks ühe oversized litri. Kohalikud ei jaga matsu!

Rääkides liiklusest, siis sõidetaksegi vanade tossavate pannidega. Uusi autosid praktiliselt ei ole, elektriautosid nägime nädala jooksul üksikuid. Ühes linnakeses silmasin ka laadimiskohta, mis on nii kõrgesse rohtu kasvanud, et seal saanuks lehma laadida, mitte autot.

Issand kui ilus.

Loomadest rääkides – korra sekkus meie grupisõitu hobune. Õnneks ainult verbaalselt. Ronisime, kiirus madal, kõik chill ja järsku kostus kõrvalt põõsast nii kõva hirnatus, et peaaegu oleks kogu see punt ehmatusest pikali pannud. Mõni päev hiljem kordus sama asi jaanalinnuga. Jap. Ronid ja siis järsku on jaanalind tee ääres. Ilmselgelt tahtis geeli. Need Neversecondi omad on muide päris head ja lähevad libedalt alla. 

Kohtumine kurikuulsa Sitsiilia maffiaga.

Hotellindus

KOMi reis käib tegelikult nii, et igas hotellis peatutakse 1-2 ööd ja siis juba edasi. Nii saab ka korraliku ülevaate kohalike majutusteenuste skaalast. 

Sattusime näiteks paari suurde hotelli, kus meie grupp tiris külastajate keskmise vanuse tublisti allapoole, nii et see jäi kuskile 71 eluaasta kanti. Jah, me olime tugevad sportlased, aga nende pensionäridega hommiku- ja õhtubuffees võideldes jäime selgelt luuseriteks. Saime oma õgimised tehtud, aga üldiselt pidi ettevaatlikult liikuma, sest kui proua Isabella ikkagi näeb eemal vaagnat mozarellaga, siis ta kihutab selle poole otsustavalt ja purustava jõuga nagu tank. Rahvast oli palju, sest rannahooaeg kestis 10. oktoobrini.

Huvitav oli see, et iga kord, kui jook-söök otsa said ja me tee ääres kerjama hakkasime, peatus üks Hawaii kirjadega buss, kust mingi mees nimega Edgari andis saia ja küpsist.

Eestlasi tabasime ka. Või õigemini nemad meid. Näiteks üllatus üks tädi väga, kui ta kuulis nurga tagant tuttavat keelt. Aga ta põgenes kohe hirmunult, sest meie jutt puudutas parasjagu Speedplay pedaalide plusse ja miinuseid. Ma ei saa aru, miks ei võiks ka elu hilisperioodi nautivad inimesed siiski olulistel teemadel kaasa rääkida, selle asemel joostakse merre kohe.

Ühes vähe intiimsemas hotellikeses sattusime eestlastest paari peale, kes väidetavalt seal korduvalt Sitsiiliat nautimas käib. Ja väga ebaeestlaslikult saatsid nad õhtusöögil meie lauda tervituseks pudeli veini. Grazie. Limoncellod läksid vastu.

Tere, mina olen Pille ja ma sõitsin just kõik mäed pilbasteks ja nüüd ma kavatsen kogu teie kohviku ka ära süüa, nii et parem hakake pakkima.

Ööbisime ka ühes korralikus agriturismos, kus julgeti meile süüa anda isegi väljaspool traditsioonilisi Itaalia köögi lahtiolekuaegu. Teenindaja oli sealjuures Sitsiiliasse põgenenud tüdruk Argentiinast. Ilmselt ka ainukene inimene, kes ei solvunud, kui mõni meist julges pärastlõunal cappuccinot küsida. 

Ja siis muidugi imeliste Etna-vaadetega peen butiikhotellike, kus õhtusöögil pühiti saiapuru laualinalt spetsiaalsete harjakestega. Ning hommikusöögiks oli välja mõeldud maailma kõige keerulisem süsteem. Nimelt tuli eelmisel õhtul täita ära tohutu pikk ankeet – mitu muna sa tahad, kuidas sa neid tahad, mitu saiakest, kas juustu ka läheb ja nii edasi. Segadust tekitas näiteks, et kui teha peekoni juurde linnuke, siis mitu riba see tähendab?

Hommikul hakati siis elle turu-uuringu järgi inimestele kandikutega nende tellitud kraami ükshaaval ette kandma. See oli üks äraütlemata valuline ja aeganõudev protsess nii meile kui teenindajale. Tuba number kaheksa – siin on teie praetud munad. 10 minutit hiljem, kui munad söödud – tuba number kaheksa, siin on nüüd teie peekon. 

Tuba number kümme sooviks nüüd oma juustu saada palun.

Rattad

Teatavasti pole 18-20 tuhat tõusumeetrit mingi nali. Ja vaadates 12 inimese kaasa võetud rattaparki, siis vaatas vastu aerorataste armee, nende seas 5 uut Scott Foili!

Jap, kui ikkagi profid ka tippude vallutamiseks viimasel ajal selliseid pille eelistavad, ei saa harrastajad teismoodi. Kahtlesin enne reisi, kas on mõttet kassetti vahetada, aga see oli abiks, 36 ees ja 34 taga päästab sellises kohas elusid.

Jah, eestlased on aerorahvas, kellelt tulebki kõik raha ära võtta!

Rääkidest aerost, siis anti jalga isegi aerosokid! Nutikad kangastruktuurid versus jalasääre ümber toimetav turbulentne õhk – selle võistluse me nüüd tänu Moomoole võitsime. 

Tänu nendele sokkidele jõudsime kindlalt üks päev neli sekundit varem Etna otsa.

Tõsi, kuigi sokid pärinevad Tartust, siis just ülikoolilinna mehed hakkasid neid kandes ikka liiga ette kujutama asju ja keerasid ennast kurvides kallutades pikali. Suuremaid vigastusi õnneks ei tekkinud, rattad ka terved. Küll aga jäävad nende hinge haavad igaveseks, sest see verbaalne keelepeks, mis tallinlaste suunalt pärast selliseid intsidente liigub, on hävitava jõuga. 

Tartu Alakeha 2023 valimistel on kaks kindlat kandidaati jälle juures!

Üldiselt võibki sellisel reisil saada tühistatud väga kiirelt. Kannad musta värvi kingi – tühistatakse. Asetad ratta seina äärde kohmakalt – tühistatakse. Ma arvan, et mind tühistati umbes neli korda. Aga ma tulin sellest välja, sest tühistasin ka teisi umbes neli korda. Kokkuvõttes jäigi nulliring, oleme ikka sõbrad edasi.

Prügi

Juba esimesel päeval kui pärast hotelli sissekirjutamist ühe Palermo eeslinnakesega tutvuma jalutasime, nägime õõvastavat vaatepilti – kohe keskuses, otse iidse katedraali kõrval oli minipark koos laste mänguväljakuga, mis moondunud sujuvalt prügimäeks – vanad telekad, toidujäänused, uhh…

Kas pole kena paik, et kuuma eest palmi alla varjuda?

Esimesel sõidupäeval selgus, et see polnud kahjuks mitte erand vaid isegi reegel. Prügi lihtsalt ei koristatagi. Ja kuna selle äravedu ei suudeta korraldada, siis inimesed lihtsalt sõidavadki oma pannidega suvalisse kohta ja viskavad oma prügikoti autost välja. Isegi väga ilusate tõusude peal näed sa iidsete laavakuhjade vahel kahjuks vanu külmkappe, taarat ja kõike muud. 

Ratas on halastamatu. Ilmselgelt turistibussidega siit inimesi läbi ei viida. Aga meie nägime kõik ära. 

Seda veidram oli saare teises küljes üks suvituslinn, kus olid isegi prügisorteerimise kastid! Ehk turistirikkamates piirkondades suudetakse midagi veel korras hoida, aga muidu on see olukord ikka väga nukker. 

Leia peitepildilt Hanno ja Bianchi

Kuulu järgi on tegelikult Sitsiilia olukord üldse natukene kurb. Kuna mingeid häid töökohti ei paista, siis noored sinna jääda ei taha ja põgenevad kodust nii kiiiresti kui võimalik. Vananev ühiskond nagu olekski kõigele käega löönud. Valus on vaadata seda lagunemist ja mõelda, et kui ilus kõik tegelikult olla võiks.

Ilm

Ja lõpetuseks ilmateade. Kas me seda kohal olles väga vaatasime? Ei. Sest seal ei muutunud mitte midagi. +25 ja päike. Nii kaugele kui ette nägid.
Aasta varem sai Rumeenias tunda varahommikusi miinuskraade, nüüd jäid kõik kaasavõetud talveriided puutumata. Algusest lõpuni täislühikestes sõit, paaril laskumisel lihtsalt vest peale, millest tuli alla jõudes kiirelt vabaneda, sest muidu ähvardas sulamine. 

Korralikud randid sai peale. Või peale peale. Või kaelale peale. Täitsa pael ühesõnaga.

Selle reisi üks eesmärke on kindlasti nii ogaralt palju rattaga sõita, et pärast tükk aega väntamisisu kadunud oleks ja saaks enne uut ladumist stepsli süümekateta seinast võtta. Nagu Haanja100. Ja just sellele legendaarsele sõidule peame me tänulikud olema, sest nii mõnedki meie reisi maanteehundid eksisid Haanja juurikaravikuurile ka tänavu. See omakorda lükkas KOMi retke plaanitust nädala võrra edasi.

Ent kui me oleksime Sitsiiliasse sattunud nädal varem, läinuks asjad teisiti. Teatavasti kannatas just see piirkond suvel põrgukuumuse käes, 47 kraadi ja teised hoomamatud numbrid. Sellise hullusega käivad paraku kaasas ka maastikutulekahjud. Veel septembri keskel olidki Sitsiilia mäenõlvad leekides ja meil poleks mingeid variante olnud neid radu läbida. Põlengutele pani lõpliku piiri ilm ise – saabus suur äikesevihm ja lahendas olukorra. 

Nädal varem oli siin kõik veel leekides.

Meie saime üksnes oma silmaga näha, kui laastav see kõik just olnud on. Ja ninaga ka, sest kärsahais polnud kohati veel lahkunud. Kilomeetrite kaupa söestunud mäekülgi, tule käes vrakiks põlenud autod tee äärtes, imeliste vaadetega villad, millest alles polnud enam peale müüride mitte midagi…

Tuli on roomanud mööda mäekülge alla, otse linna suunas ja siis vahetult enne seda järsku otsa saanud. Napikas. 

Juss on eluaeg suur mootorispordi huviline olnud.

Ilm oli meie jaoks seda kenam, et Eestis kogus samal ajal tuure torm. Aga karma sai meid paraku lõpuks ikkagi kätte. Kuigi kojulendamise ajaks tundus suurem kaos möödas olevat, ei suutnud Lufthansa paberist lennumasin küljekaga Tallinnas maanduda ja kallas üle 100 inimese lihtsalt Helsingi lennuväljale maha.

Mida edasi teha – selleks keegi juhendeid jagada ei suutnud. Pidime ennast ise päästma ja saime nautida ka veel merereisi. 

Nüüd olengi saanud endale kahe hooaja vaheliseks puhkuseperioodiks uue hobi. Kirjutan Lufthansa klienditoele kirju. Just saatsin neljanda. Mu uued sõbrad kannavad nime Wasim Wasi, Kumar Ankit ja Nitika Sootwal, nad vastavad mu pöördumistele öösiti, ilmselt selletõttu pole seal ka vastuseid küsimustele, mida ma oma kirjades küsin. 

Aga ma olen vastupidavusala taustaga, jätkan. Võimalik, et uus hooaeg jääbki vahele, sest see kõik on nii põnev ja võibolla keskendungi juuraõpingutele. Samas võib juhtuda, et näeme ka mõnel rattatiirul. Seniks buona notte.

Pilte tegid kõik. Jube tüütu oleks neid nimesid siia ükshaaval kirja panna, kelle omad selle jutu sisse läksid. Kaevake kohtusse, kui tahate.