Janika Lõiv - kõik või mitte midagi?!

Hetkel, kui seda blogi teksti kirjutan, lendan ma Brasiiliasse ...selle aasta esimestele maailmakarika etappidele. Iga kord kui lennuk kõrgustesse kihutab ja läbi pilvede sööstab, hakkab mu pea unistama.. kõigest pöörasest ja ägedast, mis elu mulle tuua võiks ja mida ma südames nii väga tahan saavutada. Õnneks või kahjuks maandudes olen ma tagasi reaalsuses, et miski ei tule ju iseenesest ja ütlen endale: “Janika - pingutada on vaja! Kannatada on vaja! No näita, kui väga Sa seda ikkagi tahad?”

Käimas on minu karjääri jaoks oluline aasta. Pariis 2024 on käega katsutavas kauguses. Olümpiamängud on olnud alati minu jaoks eriline eesmärk. Eks ikka seetõttu, et panustan ja pingutan neli aastat jutti… iga päev... teadmatuses, kas olen piisavalt hea, et sinna saada. Kas suudan püsida terve ja ilma vigastusteta nii pika perioodi? Kas kõik läheb hästi ja hoian oma vormi, et punkte koguda? Kas mu vaim peab vastu? Kas mul jätkub piisavalt raha, et oma hullust finantseerida? Kas Tiim Lõiv (abikaasa Urmas, treener Karmen ja mental coach Raimo) on valmis mind veel NELI pikka aastat välja kannatama?

Igaljuhul on mul võimalus kvalifitseeruda Pariisi olümpiamängudele. Viimane pikk sprint on algamas: kaks MK etappi Brasiilias, Euroopa meistrivõistlused Rumeenias ja mai lõpus veel Tsehhis maailmakarikaetapp. Pärast seda avaldatakse lõplik riikide edetabel ja saabki teada, kas Eesti riik sai koha.

Jah, olümpiamängudele minek on minu jaoks juba tehtud asi. Üks kord on ju käidud. Kõrvaltvaatajale võib ka jääda mulje, et mis see siis ikka ära ei ole, et seda uuesti korrata. Reaalsuses on aga kriteeriumid karmid. Pariisi saab vähem sõitjaid, kui Tokyos oli. Koha kätte võitlemine ja punktide kogumise protsess on keerulisem. Seega väikese Eesti jaoks on see super suur asi, kui sinna jõuaksime.

Kui ma peale Tokyo olümpiamänge uuesti treenima hakkasin oli pikem perspektiiv ikka seatud Pariisi suunal. Sisimas aga on olnud mul kõik need aastad ikka hoopis teised eesmärgid, mis igapäevaselt trennis pushima on sundinud. 2022 olin üsna lähedal ühele eesmärgile - seista MK poodiumil. Andorras 6.koht. Pole paha! Samas ma teadsin, et see pole SEE mille järgi ma tulin. Järgmine eesmärk - Euroopa meistrivõistluste medal - Serbias olin ka sellele üsna lähedal - kuum ilm ja rada sobisid, vorm oli hea… jälle üks 6.koht ja pidin kahjuks tunnistama, et teised olid tugevamad…

Unistused võivad olla, eesmärgid peavad olema! Igaks võistluseks ikka vähemalt A, B ja C eesmärk. Miski pole võimatu!

Peale Tokyot oli mu suureks unistuseks ja eesmärgiks proovida ka profiratturi karjääri. Ma arvan, et see on vist peaaegu iga (noore)ratturi eesmärk, kes sihipäraselt trenni teeb. Kõik ju ihkavad seda erilist tiitlit. Saada palka rattaga sõitmise eest. Lisaks kõrval toetavad inimesed, professionaalsed võimalused ja kõik mida ette suudad kujutada. Kas profielu ei kõla mitte väga ilusalt? Naudi ainult sõitmist!

See mõte - mina ja profirattur - oli ulme… Kui ma 2015 aastal alustasin, ei suutnud seda isegi ette kujutada. Lisaks ehitasime tol ajal minu ümber ka süsteemi, mis toimis hästi ja tundsin end väga turvaliselt “omas mullis”. Kui ma oma esimese profilepingu allkirjastasin aastal 2022, tekkis mul suur motivatsioon end tõestada. Hooaega alustasin hea ettevalmistusega. Tegin trennis rekordeid ja teadsin, et olen heas vormis. Olenemata autoõnnetusest, mis mu voodisse mõneks ajaks sundis, suutsin ma sel aastal sõita oma karjääri parima MK koha...

… aga nagu ikka, kui ma teen oma tulevikuplaane, siis elu teeb minu jaoks omad plaanid ...

Esimene profiklubi lagunes kaheks. Peas oli juba sel hetkel mõte: “Äkki see ongi märk, et peaks ikka sammu tagasi astuma ja oma asja uuesti ajama hakkama.” Rahutu hing nagu ma olen, ütlesin Urmasele: “Proovime ikka ühe korra veel!” Ja olingi otsimas uut profiklubi..




Miks? Mul on alati olnud tunne, et muru on mujal rohelisem. Noh, et teistel sõitjatel on võimalused, mida ma isegi ette ei suuda kujutada. Lisaks arvasime tiim Lõivuga, et ehk on profiklubides targemaid inimesi, kes aitavad meid teemades, mida meise ei valda suurepäraselt. Või toovad sisse mõne uue vaatenurga, mis mind edasi arendaks. Näiteks tehnikatreeningud, toitumine, magamine/taastumine… jne. Päris ausalt - südames lootsin, et jõuan profitiimi abiga uuele levelile.

Täna tuleb tunnistada, et muru on roheline seal, kus Sa seda ISE kastad! Tuleb ise vaeva näha. Keegi teine ei muretse ega hoolitse Sinu muru eest! Eks ma olen ka inimene ja vahepeal tahaks, et midagi tuleks lihtsamalt kätte, et saaks natuke hinge tõmmata.. aga see muru eest hoolitsemine on ikka 24/7 töö ...puhkust ei ole!

Ma pole olnud päris tavaline jalgrattur ja mu karjäär on ka üsna eriliselt kulgenud. 25 aastaselt esimeste rattatreeningutega alustades mõtlesid paljud inimesed mu ümber, et olen natuke peast segi, sest ilma kogemuseta olümpiale jõudmine on põhimõtteliselt “mission impossible”. Täna ilmselt mõeldakse jälle, et eks ma veits kreisi olen, kuna profitiimist niimoodi jalga lasen… aga ma tundsin, et see on see, mida ma tahan.





Eelmise aasta lõpus läksin tiimi manageri juurde. Ütlesin ausalt, et tahan lahkuda tiimist. Rääkisime pikalt. Sain aru, et olen nende jaoks oluline sõitja ja küsiti, et äkki ma ikka kaaluks uuesti oma soovi. Muidugi oli sees paha tunne, et kuidas ma ikkagi ära lähen. Seega tegin otsuse, et ei anna veel alla ja proovin uuesti… ehk loksub kõik paika. Lisaks sain erilised tingimused võrreldes teiste ratturitega. Alustasin uut hooaega suure tuhinaga ja lootusega, et see kõik sujub hästi.

Veebruari kuuks olin aga jälle seisus, kus tohutu kaos murdis mu maha. See kõik, millega ma tegelema pidin ja mille eest võitlema oli niii kurnav. Pisike eredalt põlev leek mu sees hakkas kustuma. Ma ei saanud aru, et miks ma seda kõike teen? Kas raha pärast?

Muidugi küsiks paljud, et miks Sa võitled vastu? Tee nagu nad ütlevad! Selle jaoks olen ma vist järeleandmatu ning liiga kriitiline. Edasi liikumiseks, pean ma päriselt ka uskuma ja nägema, et inimesed mu kõrval pingutavad samamoodi nagu mina… samamoodi nagu Tiim Lõiv mu kõrval.



Profiklubisse jõudes olin ma üle 30 aastane ja teadsin hästi juba siis enda soovidest. Seljataga oli kogemus, kuidas olümpiale jõuda, kuidas viie aastaga end maailma tippude kannule pushida - oma väikese tiimiga. Ma nägin palju vaeva näeb Tiim Lõiv igapäevaselt, et minust kasvaks rattur, kes suudab rajal endast kõik anda… ja ootasin samasugust panust nüüd väljaspoolt.

Kokkuvõttes - lahkuminekud on keerulised nii ka sel korral, aga vabadus on väärt rohkem kui miski muu. See on õppetund mulle tulevaseks eluks, et keskenduksin eelkõige väärtustele! Meie nägemused sel korral olid saavutusspordi ja äri põimumisest siiski liiga erinevad... ja see on okei.




Mis siis edasi saab?

Olin enne profiklubisse minekut erasõitja ja nüüd peale lahkumist olen jälle erasõitja ja tegutsen erasponsorite toel. Tiim Lõiv on minuga alati koos käinud, vahet pole, kas ma olen olnud profiklubis või mitte. Koos minuga rõõmustanud. Koos minuga läbi läinud igast jamast. Kindlasti on neil minuga raske, sest kõik mu tujud, emotsioonid ja mõtted liiguvad esimesena neile filtreerimata kujul. Lõpuks aga on nad mu mõistuse hääl. Seega teavad nad väga hästi minu soove ja vajadusi.

Ratta osas sõidan edasi oma imelise punase Scott Sparkiga, millega Tokyos käisin ja viimase sõidu tegin USAs Snowshoes 2021 aasta sügisel. Kui ma ta nüüd uuesti “kapist” välja võtsin, avastasin, et peaaegu kõik töötab endiselt perfektselt. Muidugi vajas mõni asi upgrade.. näiteks vahetasin amordid välja ja panin dropper sadulaposti peale. Suurespildis on ratas nüüd valmis võistlema. Lisaks on ratta positsioon nii kodune.. et imestasin isegi, kui sügavale mällu see salvestunud on.

Erasõitjana on mul veel suur rõõm, et saan valida endale särgi millega sõidan. Sel aastal kannan uhkusega uhiuut koondise vormi, mille on disaininud moomoo. Ma pole palju saanud Eesti Jalgratturite Liidule tagasi anda, seega hoian nende sponsoreid uhkusega sel aastal oma rinnal…

Erasõitja elu maastikul on midagi muud kui profiratturi elu. Minu puhul nõuab see igapäevaselt peale treeninguid uuesti täiskohaga disainitöö tegemist. Ma arvan, et minusuguse ülemõtleja jaoks on vist isegi hea, kui saan pead puhata rattasõidust ning keskenduda muule.

Mis tulevik mulle toob, ma ei tea. Kas ma kardan? Muidugi!






Paljud küsivad, et kuidas ma ennasti ikkagi tunnen?

Ma olen õnnelik. Ma ei oska öelda, kas see väljendub ka minu selle aasta tulemustes, aga ma tean, et olen hetkel kohas, kus mulle meeldib olla. Minu sees on see sama tunne, kui oled kogu maailma läbi rännanud ja lõpuks tagasi koju jõudnud. Süda saab aru, et oled õiges kohas ja tunned end turvaliselt. Kohas, kus võid olla Sina ise ja teha mis tahad.

Kõige lõpuks aitäh nendele imelistele inimestele, kes on olnud mu selja taga kõik need aastad. Tagataustal pingutanud ja väga vähe tähelepanu saanud.

Ning samal ajal, kui ma trennis või võistlustel olen, on mu ümber head Eesti inimesed, kelle abiga sai korraldatud palju vajalikke asju, et ma saaksin profitiimist välja ning erasõitjana edasi sõita. Kahe kuu jooksul on sellesse protsessi panustanud nii palju inimesi. Aitäh teile, et toetate minu unistuste poole pürgimist! Poleks arvanud, et nii paljud inimesed mulle kaasa elavad. Tunnen, et olen hoitud teie poolt!

Teie Janika