Karud, kapsad, maanteerattad

Tekst: Priit Salumäe
Fotod:  Edgari, Evgeni, Hanno, Jaan, Jaanus, Juss, Markko, Pille, Priit T, Priit V, Sander, Timo

HAWAII King of the Mountain (Season 5 Episode 1)

Et kõik algusest ära rääkida, siis tuleb naasta aastasse 2017, kui Jaanus J-i ja Andmomentsiga sai kokku pandud esimene Tour de France kuulsusrikkaid tippepidi ringikolistav reisiplaan, selline rattagurmaani bucket list, kus igaühele midagi: mäkke kangutamist, adrenaliinirohkeid laskumisi, võimsaid vaateid, vaikset tiksumist, kohvi ja croissanti ning palju-palju muud. Formaadiks siis pehmelt öeldes poolsportlik versioon, kus rattaetappidele midagi suurt peale paari banaani ja energiabatooni kaasa ei pea vedama, saateauto koos soojade riiete, tehnilise abi ja söögiga alati suhteliselt laskevalmiduses figureerimas. Enamus siledat (mitte, et seda ülemäära neil trassidel leiduks) sõidetakse koos, tõusud ja laskumised pigem omas rütmis, hiljem kogutakse kõik taas kokku ning rõõmsalt hotelli taastuma :)

Hawaii KOM 2017 > 760 km, 20 000 tõusumeetrit > Mont Ventoux, L'Alpe d'Huez, Col du Glandon, Col de la Croix de Fer, Col du Télégraphe, Col du Galibier, Col d'Izoard, Col Agnel
Hawaii KOM 2018 > 870 km, 16 000 tm > Col du Tourmalet, Col d'Aubisque, Collada de la Gallina, Hautacam, Col de Peyresourde
Hawaii KOM 2019 > 860 km, 20 000 tm > Monte Grappa, Cima di Campo, Paso Manghen, Passo dello Stelvio, Passo di Mortirolo, Passo di Gavia, Muro di Sormano
Hawaii KOM 2021 > 1000 km, 21 000 tm > L'Alpe d'Huez, Col du Glandon, Col de la Croix de Fer, Col de la Madeleine, Col du Grand Saint Bernard, Col de la Romme, Col de la Colombière

Aastatega on ikka kõvasti ronitud. Vahepeal tegi koroonapoiss uutesse vingetesse KOMiplaanidesse omad korrektuurid, Ameerikamaaga olid juba trassid ja ööbimisedki paigas, aga läks nagu läks, et tegelikult ei läinudki :) Siis olid tõsised Jaapani mõtted ja veel igasugu plaane, mis kõik kuulsusetult kokku kuivasid. Suve lõpus tundus, et läheme oma Kilimanjaro-Islandi seltskonnaga hoopis gravelitega Kõrgõzstani ja kolistame ümber Õsõk-Köl järve. Vanem poeg, aga otsustas hoopis minna Soome mussi tegemist õppima ja Edgari ei võtnud vedu no ja ega ma teda poleks üksinda välja ka kannatanud ju :) Pidi edasi mõtlema... Niisama ei saa ju pikka pimedat sügist raisku lasta minna. Hmm, kas kusagil lähemal siis ei ronita? Tatrad, Karpaatid? Tšehhi, Poola... Uurisin veidike ja mis välja tuli, et Rumeenias kõige pikemad ja vingemad tõusud. Transilvaania Alpid. No, krt. Rumeenia, tglt ka. Mis maa see on? Ise küsin, ise vastan: Tundmatu maa. Kuidagi väga kaugele jäänud see minust. Ähmaselt meenus, et kas seal mingit tuuri mitte ei sõidetud... Guugelguugel. Natuke pusimist ja selgub, et ongi täiesti vinge koht rattapuhkuseks, lennukid lendavad ja puha, sakslased väidavad, et maanteed 5+, olematu liiklus, puutumatu loodus. Mööda maad ka lähemal kui Prantsusmaa-Itaalia-Šveits. Meie profirattur Martin L seal sõitnud ja kiidab takka. No tuleb minna! Sobivad kuupäevad paika. Lukus.

Transilvaania Alpid
Aeg: 14. - 23. oktoober
Raskusaste: raske

Me teame väga hästi, mida oodata Prantsuse Alpidest või Püreneedest, Itaalia seinadest või Mallorcalt, aga vahel on ka vaheldust vaja, ikka, et elule vürtsi lisada ;) Maailmas leidub veel peidetud pärle, eriti manteeratturite vaatevinklist. Kuidas tunduvad numbrid 27 km ja 6,2 % avg või 45 km ja 4,2 % avg? Liiga lahja? Ok, siis 8,9 km ja 8,5 % avg.

Jah, Rumeenias paiknevad Transilvaania Alpid on just see, mida hing ihaldab. Maanteed läbi metsikute ja kaunite Karpaatide mägede, majesteetlikud Transfăgărășan serpentiinid, ja see kõik vürtsitatud eheda maaelu, sügava ajaloo ning lõputute legendidega.

Umbes nii sai see sõprade ringis välja hüütud. Kuna reisi alguseni oli jäänud napilt kuu ja mõni päev peale, siis olime tegelikult valmis ka kolme-neljakesi minema. Üllatus oli muidugi suur, kui laks-laks-laks kogu vana seltskond koos oli ja isegi mõni uus kusagilt ukse vahelt sisse pressis. Lõpuks oli meid kokku 13 (jaah, ma olen vahel ebausklik kaah :), aga mis teha, kedagi juurde ei tulnud ja no ära ka ei ajanud) 

Esimesed pähetulevad hirmud olid koerad, liiklus, ilm ja karud. Ühtegi neist teguritest ise väga mõjutada ei saanud. Ilmateadet ma põhimõtteliselt ei taha kunagi vaadata varem kui paar päeva enne reisi. Stressamine ei aita. Nagunii võtan kõik oma vihma- ja külmariided kaasa.

Esimese öö veetsime Bukaresti lennujaamast poole tunnikese kaugusel. Hotelli restos tegid kohalikud esimese asjana meile kohe putleri testi. Häästi emotsioonivaba näoga libistati üle huulte sõna -putin- ja näidati pöial üles või pöial alla. Nähes vastuseks allasuunatud pöialt, langes mask ja näole manati lai soe naeratus. Kohe tehti ka selgeks, et rumeenlased on pigem itaallased kui slaavlased ja mustlastega olge ettevaatlikud, nemad ei ole meie. Hea teada.

Laupäeva hommikul hakkasime siis ratastel Karpaatide poole liikuma. Esimese päeva sihtpunkt oli Bucegi mäed - Transbucegi tee, mis kõrguselt kolmas Rumeenia kõrgmäestiku tee, kõrgeim punkt 1925 m. Läbisime Bucegi rahvuspargi. Majutus oli kohaliku suusakuurordina tuntud Sinaia linnas.

Koeri oli tõesti palju, aga nad olid sõbralikud. Keegi ei himustanud su sääremarju või kodaraid. Autosid alguses nagu jagus, aga nad olid veel sõbralikumad kui koerad. Või siis autojuhid ikka, mitte autod autod. Etteruttavalt olgu öeldud, et sõitsin 8 päevaga kokku 45 h ja 1145 km ning selle aja jooksul tuli vist paar korda närvilist signaali või napikapisipoega. Üldjuhul kõik juhid ülivennalikult lehvitamas või kerge signaalitörtsuga oma möödumisest märku andmas. Ega väga ei imesta, kuna selle aja jooksul nägin peale meie veel KAHTE ratturimoodi ratturit :), siis ei ole ime, et meie suhteliselt kirevat seltskonda kohates autojuhid rõõmustasid. Muidugi vastupidise reaktsiooni üle poleks ka eriti imestanud. Autojuhid olid ka muud liiklust vaadates ikka ülikannatlikud. Kõiksugu hobuveokeid ikka jagus, nende kärus heinakuhja otsas istunud kohalikud liiklusreguleerijad tegid osavate käemärkide selgeks, millal autod võivad neist mööduda, kõik sujus suhteliselt õlitatult.


Koertest saan ka aru, me olime nende jaoks lihtsalt üks Unidentified Flying Object. Enamus kohalikest krantsilaadsetest toodetest jäid rattajõuku nähes lihtsalt alalõug ripakil tarretunult kohale kivikuju mängima. Viimastel päevadel Bukaresti ringiga tagasi jõudes, olid kuulujutud meie segasest seltskonnast ka nende kõrvu levinud, paar kutsat isegi üritasid süsiniktallaga rattakinga maitsest osa saada... Ebaõnnestusid täiega.

Karude kohta ei oska kommenteerida. Hoiatavaid silte nagu jagus. Mets vahepeal ikka ragises. Pulss läks kõrgemaks. Kadents ka. Käigud alla. Kiirus kasvas. Hingeldama ajas. Aga karusid ei näinud. Ühtegi. Vist ikka õnneks.

Need ei ole karud, need on lambad.

See pole ka karu, see on lehm, lehmast saab piima, Selverist ka, aga see ikka lehmast. Edit: Tähelepanelik televaataja, Evgeni nimeline, kirjutas, et juuresoleval fotol pole ei karu ega lehm, hoopis pull on! Pull piima ei anna. Pull teeb lihtsalt pulli. Et tegelikult ma olen napilt amatöör-härjavõitleja, lihtsalt sujuva pehme vasaku käe liigutusega tõrjun suured kurjad loomad eemale ning seda kõike veel ratta seljas siis :)

Esimene päev siis 6 h 23 min, 151 km, 2252 m püstloodis tõusumeetrit
Temperatuurid 15-17 C, mäe otsas 5 C
Super punakollarohelised sügise värvid, vihma null, mitte ühtegi piiska. Ja nii reisi lõpuni :)

Uus Scott Foil sai muga kenasti sõbraks, mina temaga ka. Siis ta muidugi veel ei teadnud, et kuskohas me temaga veel selle reisi jooksul päriselt käime...

Vampiirihakatised


Teisel päeval põrutasime läbi Rumeenia ühe tuntuima koha - Bran'i linna. Sealne loss, mis siis väidetavalt Draculale koduks. Tegime vampiiripoiste lähedal kiired võikud ja cocad ning tuhisesime edasi, et mitte pimeda peale jääda, parem karta kui kahetseda...

Õhtuks jõudsime Curtea de Arges'sse, koht, mis ülbitseb maailmarekordiga sademete hulga poolest, 20 minsaga olevat maha sadanud 206 liitrit vett ühe ruutmeetri kohta. Pääsesime seekord kuiva jalaga, rekord pärines aastast 1899. Teine päev 5 h 45 min, 154 km, 2135 m tõusukat



Kolmas päev. Transfăgărășan, selline visuaalilt täpselt itaallaste pärli Stelvio brother from another mother jääb Rumeenia kõrgeimate tippude - Moldoveanu (2544 m) ja Negoiu (2535 m) - vahele ning on kõrguselt teine Rumeenia mägitee, kõrgeimas kohas 2042 m. Trassi iseloomustasid jõhkrad serpekad, vinged laskumised, mõned lahedad tunnelid ning paar silda. Megad vaated. Null autot.
Kokku tuli 6 h 24 min, 164 km, 2480 m tõusukat. Ilmaga vedas ka ikka ropult, nii mõnigi aasta on see Transannagalojan juba septembris paksu lume all... ja oktoobrist juunini suletud. Juba ainuüksi selle tõusu pärast tasus tulla, tasub minna. Või siis nii nagu seal korduvalt kummi vilistanud TOP Geari mehed maailma parima tee osas järeldusele jõudsid: "If there’s a road you adore, only tell a select few people about it. And certainly don’t announce it on a British motoring TV show. Oops..."

Vaese mehe Stelvio



Õhtuks jõudsime Sibiu linna - Transilvaania pärl, mis rajatud kunagise roomlaste asula Cibiniumi kohale ja on olnud kogu ajaloo jooksul tähtsamaid linnu Transilvaanias. Ülihästi säilinud ja pea täielikult restaureeritud vanalinn oma kitsukestele tänavate ja väljakutega, kaitsemüüri tornide, raekoja, üla- ja alalinna, silmadega katuste ja valetajate sillaga meenutavad vägagi ajaloolisi Saksa linnu. Sibiu kuulus enne Esimest maailmasõda Austria-Ungari koosseisu ning suurema osa elanikest moodustasid sakslased ja ungarlased, tänaseks muidugi enamus elanikest rumeenlased.

Kuna Sibius veetsime kaks ööd, siis neljas päev oli mõeldud puhkekas. Osad meist võtsid seda tõsiselt ja osad vähem tõsiselt. Ma käisin mõne kamraadiga siis ühes suusakeskuses kohvitamas, ikka ratastega jah, kokku 2 h ja 45 min, 62 km ja 1047 tõusumeetrit, puhkekas missugune :)





Viies sõidupäev. Sürrealism kuubis. Transalpina maantee. Kui keegi on näinud filmi "Abre los ojos" või sama asja Hollywoodi võtmes "Open Your Eyes", kus Tom Cruise NYC-s üksi mööda inimtühja Times Square ringi kihutab... või, või, või siis Drake Toosie Slide covid-videot, kus inimtühi Toronto... vot just selline tunne oli mööda Transalpinat pedaalida. Ebareaalselt ilusad vaated, sile asfalt ja mitte ühtegi hingelist... ja nii mõned pikad tunnid. Kokku 6 h 34 min ja 150 km ja kerged 3087 tõusumeetrit.





Kuues päev. Queen stage. Kokku pidi tulema 168 km ja natuke alla 4000 tõusuka. Väikese nüansiga, et kes ennast nõrgaks või targaks tituleeris, see võis rahus esimese edasi-tagasi mäekese skippida. Vulcan Pass, väidetavalt Rumeenia raskeim tõus. "Mäekene" 10 km ja keskmine tõusupross 10%. aga see oli vaid paberil nii. Päriselus, uhhh...  Kuuekesi sinna me suundusime. Aga alustame otsast, sest loll on see, kes vabandusi ei leia :)

Mu testirattal, uuel Scott Foilil oli kergeim ülekanne 35-30. Ees 35 ja taga 30. Suht mägede kassett ikka, sain kõikjal lõtva hakkama. Igaks juhuks oli oma pärisratas, ustav Scott Addict RC ka kenasti bussis Rumeeniasse kaasa tulnud. Seal 35-33 kassett. Kuna Hanno K tahtis selle päeva esimest tõusu vahele jätta just oma olematute ülekannete pärast, siis loomulikult pakkusin talle oma õige ratta tagumist ratast, kus norm kassett. Vahetus saigi tehtud ja tõusu alguses kohe ka testitud, et kas on vahe ka. Oli. Mingi 10% nurga peal sai ta ikka oluliselt mõnusamalt kerida. Kuigi meil polnud õrna aimu ka, mis ees ootab, siis ma vist aimasin halba :) Hanno millegipärast isegi pakkus vahetust, et võin oma ülekannetega edasi turnida, aga no see 10% pole ju probleem... kuniks, mingi poole tõusu peal läks ikka korralikult pekki, ma nägin oma Garminil tõusuprossa 24% ja see rsk ei saanudki läbi, püsti peale ei julge tõusta, kohe kukud selili, vingerdad ja sõidad ussi ja no kuidagi nagu liigud, vaaaluuuus, põlvekapslid nagu plahvataksid, kui ma nüüd nendega otsaette peaks saama, siis... kannatan edasi, veel, veel natuke, KÄIGE P****! Tõesti! Ma ei jaksa enam. Panin jala maha. Tõmban korra hinge ja eiiiiiiiiii, üles vaadata ei julge, kui pikalt seda räiget porri veel jätkub. No ja ma siis jalutasin natuke, ratas käekõrval. Tuuri etapil olin selliseid ikka näinud :) Nüüd siis ise. Tegelikult isegi proffide kevadklassikutel on ette tulnud, kui väga hullu nurgaga tõusul ummik tekib ja jalg maha pannakse, siis kohe sa sealt naljalt sõitma ei saa. Aa, ja Saaremaa tuurilt mäletan kui Viljandi etapil lõpus Kõrgemäele keerati, kuidas mõned mehed buratinojalgadega krampides tipa-tapa üles koperdasid :)

Ühesõnaga, sai siis ka rattaga käidud, maanteerattaga, asfalditõusul. Õnneks-kahjuks ükski kaamera ei jäädvustanud, aga puid sain sajaga, siiamaani saan. eriti neilt, kes sel päeval üldse selle tõusu vahele jätsid :) Räägi, kuidas sa Rumeenias käisid! :D Sõbrad, muidugi :)

Hanno Vulcan pass :)

Leia pildilt meie Tartu Cycling Teami saatebuss

Päeva teine pool oli lummav, sinka-vonka läbi mitmetest väikestest lambakasvatusega tegelevatest mägiküladest ja i-le täpp, Urdele Pass - 2259 m kõrgusel.

Seitsmes päev. Peaaegu allamäge. 5 h 57 min ja 172 km, tõusukaid ainult 1768 m

Päeva parim osa oli hommik. Külm näpistas nagu veidike. Üritasin oma Garminilt kuvatõmmist teha, et miinusega põhjatemperatuur kätte saada. Alustasin -1 C, no ega väga külmemaks ju ei tohiks minna :) Lõpuks jäädvustasin -4.6 C. Tuulekülm lisaks. Õnneks see oli mäkke. Üleval sai sooja juua ja kõik kaasasolevad riided selga ning 20 km laskumist. Edasi oli juba mõnus. Päeva lõpuks + 17 C. Ei kurtnud.

Kaheksas päev. 3 h 37 min. 121 km. 

Pidusärgid seljas. Flat. Keskmine kiirus 33,4 km/h. Pundiga ludinal. Nauding.

Kapsakaupmeeste vahel :) Isegi pealinna Bukaresti sissesõit sujus tõrgeteta. 

Etapi tipphetke eest hoolitses üks kohalik uljaspea. Lihtsalt ketsid jalas ja suvalise ostukeskusest haaratud kümneaastavanuse mtb-ga hoidis mees 40-45 km/h kiirust, ja seda ikka mitukümmend kilomeetrit järjest. Proovisime suhelda ka, aga mitte ülemäära edukalt. Sõnaühend "tuudevraants" jäi kõlama ta suust. Hilisem guugeldamine ka ei aidanud ülemäära puzzlet kokku panna. 

Kohalik breakaway mees



Kogu reis kokku 45 h 13 min, 1145 km ja 16 737 tõusumeetrit

Aitäh seltskonnale. Super oli teiega.
Rumeenia ja maanteeratas saavad maksimumpunktid.

Piltide eest tänud Timole, Edgarile, Pillele, Priit T-le, Priit V-le, Jaanusele, Jussile (mitte Jaanus Jussile - toimetaja parandus), Evgenile, Markkole, Hannole, Sandrile, Jaanile.