Lembe Marley - Kas vana arm ka roostetab?

Lembe Marley - Hawaii Logistikakeskuse garantiiteeninduse juht on leidnud taas tee laskesuusatamise juurde. Mis, miks ja kuidas? Laseme garantiiprintsessil endal kõik südame pealt ära rääkida :)

Kas vana arm ka roostetab?

Tundub, et mitte. Võid ju ära käia, aga lõpuks jõuad ikka ringiga tagasi.

Sport on olnud minu elus alati tähtsal kohal. Ja minu suhe suusatamisega algas juba 8-aastaselt. Elasin Õismäel ja käisin seal ka koolis. Mäletan, et olin just kooli võimlas võrkpalli trennis, kui uksest astus sisse pikk ja sportlik noormees (Marius Unt). Vaatas natuke ringi ja tuli minu juurde. „Kas sa suusatama ei taha hakata“? Ja nii ta läks…

Kool, bussiga Hiiule trenni, koju õppima. Jooksmisega ei olnud mul häid suhteid ja leidsin end ikka ja jälle koos mõne teise kaaslasega põõsast peidust. Siis näpistasime põsed punaseks ja tegime treeneri juurde tagasi jõudes näo, et olime tublid ja jooksime ette antud distantsi kenasti ära. Jooksmine kevadest sügiseni aga oli ja on vast tänapäevani üks suusatamise alustalasid.

Minu suureks lemmikuks olid spordilaagrid Haanjas Kurgjärvel. Treeningukaaslasteks mu vanemad vennad ja õed, kellega koos tegime raskeid trenne kui ka kergematsorti pättusi. Aastatega muutus see Lõuna-Eesti kohakene meile nagu teiseks koduks. Olin enda väikeses murdmaa mullis ja väga õnnelik. Mäletan, kui peale ühe võistluse võitu tuli treener ja ulatas mulle mu esimesed plastiksuusad. Punased Ticad. Sellel ajal pidi kõik välja teenima. Võit tähendas kas siis uut puuvillast kombet või ihaldusväärseid Adidas SDS suusasaapaid. Mott oli kogu aeg laes.

Kõik muutus ühel suvisel päeval, mil Kurgjärve sööklas oma lõunat nautides astusid sisse laskesuusatajad. Millegipärast saabusid nad tihti kõigist hiljem. Kogu söökla jäi vait ja kõik pilgud jälgisid neid. Mul tuleb praegugi kananahk ihule :) Nad kõik olid minust vanemad ja tundus, et selgelt minusuguste tittedega eriti tegemist ei tehta. Neil oli isegi mäekallakul enda maja, kus oli telekas ja MTV. Stoilise rahuga asetati relvad söökla radika najale ja siirduti lauda. See kõik tundus nii salapärane ja võimas! Nuta või naera, aga olin täiega sees, esimene armastus esimesest silmapilgust. Olin siis 10 ja teadsin täpselt, et see on just see, mida tahan.

Mõeldud, tehtud. Võtsin oma julguse kokku ja ühel õhtul hiilisin laskesuusatüdrukute privaatmajja. Seisin uksel nagu tropp ja pobisesin midagi sarnast „tahan kaa“. Tüdrukud olid suurel lahtikäival diivanil rivis pikali ja MTV muusikavideote saatel kooti sokke (neid sokke kudusime pärast aastatega terve rügemendi jagu) või visati niisama nalja. Mu suureks kurvastuseks selgus aga tõsiasi, et olen veel liiga noor ja pean aastakese ootama, et mulle relva üldse usaldatakse. Ei heidutanud väga, nii kergelt ma alla ei anna. Peale seda päeva käisin neil iga päev külas. Mulle usaldati lahkelt relva katsuda, õpetati kuiva tegema (kuiv treening on siis siseruumis ilma padruniteta seinal oleva miniatuurse märklehe sihtimine, relva staatiline hoidmine ja laskmise imiteerimine). Samuti õpetati relva puhastamist. Mingi hetk oligi meil diil, et mina puhastasin nende relvi ja minule pandi laagrisse saabumisel tekk tekikotti, kuna ise veel ei osanud nii hästi ja mulle sobis see ideaalselt :D Nad olid mulle nagu minu uued suuremad õed.

Sain 12. Ei suuda siiani uskuda, aga oma esimestel laskesuusatamise meistrivõistlustel oma vanustes tulin kohe Eesti meistriks, nii sprindis kui distantsis. Eestikatel, jah. Nii ta algas. Ikka trennid, laagrid, kool ja natuke kodu. Võistluseid ja laagreid oli juba algkoolis nii palju, et klassijuhatajale järgmist puudumise avaldust ulatades, hakkasid käed juba värisema. Kehalise tunnist vabastati mind ja aasta hinne pandi 5+. Käisin kooli esindamas erinevatel võistlustel. Õppimise asjad olid igas laagris kaasas ja mõnes laagris olid kaasas isegi õpetajad, kes siis sööklas õhtuti meid aitasid ja õpetasid. Kurgjärvel olin nüüd üks nendest, kes lõunasöögiks hilines ja väsinuna oma relva radika najale asetas ning vaiksete pilkude saatel lõunat sööma asus. Vahel maratontreenigutelt (30-40km jooksuotsad) tulles oli plats juba muust rahvast puhas.

Lõbus oli. Meil oli enda kamp ja jagasime teineteisega kõike. Pättuste eest pandi tervele laagrile kartuleid koorima ja mingil hetkel saabusime juba isiklike kartulikoorimisnugadega. See oli seda väärt! :D

Treeningkoormused suurenesid, laagrite arv ja võistluste tihedus ka. Kool oli selgelt selle tava vormis raske. 9. klassi läksin Tallinnasse spordiinternaatkooli, ehk TSIKi. Üks minu laskesuusa sõbranna oli juba ees. Seal tehti aga kiiresti selgeks, et kas hakkad jooksjaks või lähed Otepääle. TSIKis tegin palju ka kergejõustikku (sprindi-, heite- ja hüppealad) . Hell no. Vabatahtlikult ma küll ainult jooksjaks ei hakka ja 10. klassi astusingi TSIK Otepää filiaali. Kolisin kodust ära kolmeks aastaks ühikasse, läksin lahku enda „õdedest“, kuid õnneks saime tänu võistlustele ikka tihti kokku.

Kaks korda päevas kool ja kaks korda päevas trenn. Nii need aastad möödusid. Saabusin ühtedelt võistlustelt, ema tõi koti puhtaid riideid sadamasse. Vahetasime kotid ja sealt edasi uutele võistlustele. Jooks, jõusaal, imitatsioon, rullitamine, suusatamine, ujumine jne. Intensiivsus oli kõva, aga siht oli silme ees. Olin juuniorina juba Eesti koondises ja Nagano olümpiamängud terendasid silme ees. Ma ei olnud käinud Hollikas, polnud peikat, ei käinud kinos ega teatris. Ainult sport, sport ja siis veel sport.

Nagano aga langes kahjuks ära, naiskonda ei saadetudki sinna, edasi ei näinud ma enam motivatsiooni järgmised 4 aastat samas vaimus jätkata. Langetasin raske otsuse… Hüvasti mu armastus. Kurb oli ja ikka avastasin end mõttelt „mis siis kui“. Müüsin maha kogu varustuse. Täiesti null. Ei osalenud ühelgi individuaalsel võistlusel pikka aega. Lihtsalt mõte stardile ajas iiveldama. Uued suusad ostsin umbes 10 aastat hiljem. Tegin hoopis naiskonna alasid, mis muidugi ei ole kõige naiselikumad. Jalgpall FC Floras (mängisin korra ka Eesti koondise eest), Jäähokit praegustes Roosades Pantrites, saalihokit Aruküla Arenculle naiskonnas. Mingi vahe sõitsin ja võistlesin maastikurattaga klubis Cosmos, kus ka meie Hawaii ekspordihai Grisha käteringe tegi. Siis hakkasin surfama ja mingisuguse juhuse läbi sattusin kannapöördena curlingusse. Oli au ka paar korda Eestit esindada ka meie curling Team Mölderiga Euroopa meistrivõistlustel.

Lisaks sõitsin 5 aastat lumelauda ja siis keerasin mäesuusausku. Matkasin ja püüdsin kala, kui aega üle jäi :)  Kõigi nende aladega sain juurde hulga uusi sõbrannasid ja kamaluga kogemusi, sain aru, et maailmas on veel niivõrd palju põnevat :) Viimased 4 aastat olen mänginud golfi ja esindanud Pärnu Valgeranna klubi Eesti meistrikatel. 

Aga miski kripeldas, pani ikka ja jälle mõtlema. Vaatan ja vaatan meie laskesuusatajaid tele-ekraanil ja tekib tunne… tahan ka. Isegi Tõnis Niinemets proovib biathlonit! Saame oma laskesuusaõdedega ikka ja jälle kokku, meenutame ja naerame. Krista S pole relva siiani varna pannud. Tal see muidugi isiklik relv. Evelin P liitus mingi aja eest taas ja soetas samuti relva. Otepää kohalik, endine murdmaanaine Triin P ostis ka relva. Viimasena liitus nendega Kass (Kea-Kaia) R ja ega temalgi on oma tukk. Naised, mis toimub? Kas see on siis laskesuusanaiste viis keskeakriisiks? 

Mõeldud, tehtud, et mitte öelda murdusin siis ka :) Andsin sisse avalduse relvaloa taotlemiseks (paras kadalipp) ja tellisin endale relva. Liitusin meie naistega Kagu Biathlon klubis, mida veavad meie endised tipud Jelena Vsivtseva ja Slava Vsivtsev. Seekord on asi teisiti. Tõestada ei ole enam vaja midagi ja kellelegi. Meil on oma punt. Saame kokku ja treenime. Eraldi olles teeb igaüksise ja just niipalju kui suudab. Mina käin suusatamas, sõidan ratast, teen jõudu jõusaalis ja üritan ka oma kaks korda lõigatud põlvega jooksuga sinasõbraks saada. Nüüd on ju teised kohustused. Töö, lapsed, kodu jne. Meeste ja lastega on meil vedanud, nemad toetavad :) Aga eesmärk peab olema. Hetkel on selleks 2024 aastal toimuvad Winter World Masters Games Itaalias. Aastajagu veel, aeg algas nüüd! Kunagi pole liiga hilja! ;)

Lõpetuseks suured tänud sulle ema, kes sa mind lapsena iga kord laagrisse minevale bussile saatsid ja vastu tulid. Autot meil polnud. Tegid mulle võistlusteks söögi kaasa ja peitsid laagri kotti „üllatuskommid“. Helistasid mulle ja kirjutasid tiguposti kirju iga nädal vähemalt korra. Elasid kaasa minu võitudele ja ütlesid toetavad sõnad siis kui nii hästi ei läinud. Minu medalitest lookas riiul on selline suuresti ka tänu sinule :)