Mathias Väärsi - North Cape 4000

Esimese maanteka ostsin sellel kevadel, jalad on endiselt karvased

North Cape 4000 sõidu kokkuvõte numbrites

10 riiki / 4482 km / 26 681 tõusumeetrit / 14 päeva 19 tundi 15 minutit / 302 km/päevas

Eellugu

Eelnev “karjäär” jalgratturina oli olnud 4 aastat fixed gear rattaga sõitmist ja ürituste korraldamist koos sõpradega loodud tiimis Vänt. Esimene “pikem sõit” oli kaks aastat tagasi, kui osalesime Roberti, Dima ja Aleksiga Soomes 24h võistlusel Randoällärit. Sõitisin seal breakless fixiega. See esimene 24h kannatamine oli nii nakatav ja inspireeriv, et varsti proovisin mis tunne on üksi Eesti sügises 500 km sõita, oli pime ja märg.

Järgneval aastal korraldasime juba kohaliku, soomlaste võistlusele analoogse, 24h sõidu (üldse enamus lahedamad mõtted rattaüritusteks oleme soomlasete pealt maha viksinud, nõuka ajal vist tehti umbes samamoodi?).

Läks veel pool aastat ja keset 2020 koroona-talve tuli kiri meilile: “You are officially registered for the Northcape4000 2021 edition”. Vahepeal oli fixi asendunud graveliga, selleks sõiduks oli maantekat vaja. Hawaii aitas välja ja 2021 kevadel saabus koju esimene maantekas: Scott Addict Disc, kodulehel oli kirjas: “The ALL NEW SCOTT Addict was designed from the ground up with those longer days in mind“ – täpselt see, mis vaja.

Treeningsõitudeks võtsin plaani teha läbi Super Randonneur komplekti (200, 300, 400, 600 km sõidud) ja nende vahele Vända Tour de Strava sõidud, mis andsid sinna kõrvale teravust. Kontrollvõistluseks oli pööripäeval toimunud Pöörirando 24h sõit, mis õnnestus võita, kogudes kõige rohkem punkte ja ka pikim distants – 513 km. Plaanis oli teha ka kolmepäevane pikemate sõitude test, et kas ma suudan üldse järjest umbes 300 km/päevas sõita, aja puuduses selleni ei jõudnudki.

Lisaks sõitmisele lugesin päris palju nö teooriat, enamasti teiste sõitjate kogemusi analoogsetel võistlustel. Üks olulisemaid märksõnu on efektiivsus, ehk pausid peab hoidma minimaalsed ja olema pidevas liikumises. Siia ka üks raamatusoovitus, paari aasta taguse North Capei võitja Ian Walkeri “Endless Perfect Circles” – väga huvitavalt ja vaimukalt kirjeldatud nii tehnilist poolt, kui ka emotsioone selliste sõitude puhul.

Enne asja enda juurde minemist tuleb kindlasti mainida ja tänada veel head sõpra Ran-Re Reimanni, kes õmbles mulle ideaalselt rattaga sobivad rattakotid ja moomood, kellelt sain sõiduks kõik vajalikud riided, enda disainiga pealekauba!

North Cape 4000

1. päev

Stardipäeval, 24. juulil, oli Roveretos, Itaalias 185 sõitjat, kes valmis uhama 4500 km põhja. See oli veider tunne, kui varem kellegile sellest sõidust rääkisin, siis vaadati imestusega, et kuidas see üldse võimalik on, siin oli see normaalsus – “davai hakkame minema”.

Esimesel 20 kilomeetril oli kohe menüüs 1000m tõusu, minu jaoks oli jällegi üllatusmoment, kuna polnud korralike tõuse kunagi võtnud, aga varsti olin üleval ja juba sai alla veerema hakata. Ka päeva lõpetuseks oli plaanis ületada umbes 300 km peal asuv kogu sõidu tummiseim mägi – Sloveenia ambaal Trenta. Täiskuu valgel siras silt, mis näitas järgnevaks 9ks kilomeetriks 14% tõusu. Küll väga vaevaliselt, aga kell 3 varahommikul olin teisel pool Trentat ja otsisin Bledi järve ääres kohta kus madrats lahti rullida, päeva lõpuks kogunes soliidsed 4559 tõusumeetrit. Tunni pärast ärkasin mõnusast unest avastades ennast maale kahtlaselt lähedal, madrats oli õhust täiesti tühjaks vajunud, magasin bivikotis (põhimõtteliselt suur kilekott/laibakott) ja magamiskoti asemel kasutasin kaalu säästmiseks kerget sulejopet, uni oli aga endiselt magus, panin silmad kinni. 

2. – 3. päev

Teine päev oli raske, üle 30ne kraadine palavus ja Sloveenia, mitte küll väga pikad, aga teravad tõusud, küpsetasid korralikult. Kuna järgmiseks päevaks lubas ilmateade veelgi hullemat leitsakut, siis sündis SiSy – Siesta System ehk magan päeval, sõidan öösel. Kolmandal hommikul võtsin Ungaris, Balatoni järve ääres toa, kus päeval magada. Esialgu oli päris keeruline selgeks teha, et soovin tuba ainult päevaks ja õhtul juba lahkun. Enda ja seadmete akud laetud, asusin sama päeva õhtul jälle teele. Ungaris väga midagi lahedat peale absurdsete kohanimede polnudki. Hommikuks olin Slovakkias ja mäed juba jälle paistsid. 

4. – 5. päev

Slovakkia oli raske, aga lahe, mäed olid paraja nurgaga ja sujuvad. Pealelõunaks olin Tatrate vahel külakeses, kus imekombel oli ka üks pitsakoht, sõin kõhu täis ja keerasin paariks tunniks põõsa alla magama. Sama päeva õhtul sõit jätkus ja varahommikuks olingi teisel pool Tatraid ja ületasin Poola piiri. Ühes bussipeatuses tegin paaritunnise powernapi ja liikusin Krakowi suunas, kust oli põhimõtteliselt 100km kergelt alla mäge. Krakowis teine kontrollpunkt läbitud, ei saanud ma enam aru, mis päev või päevaosa on. Korraldajate poolt tuli sõnumi teel ööseks tormihoiatus ja bookisin öömaja Krakowist natuke eemal, kuna selleks hetkeks kulus vahelduseks korralik uni ära. Peale 70 km mööda põlluvahe teid jõudsin asulasse, kus pidi mu öömaja olema. Maps juhatas kuhugi garaažide taha, olukord kiskus kahtlaseks, aga järsku ilmus põõsaste tagant sammastega loss nagu oaas keset kõrbe, kas see on miraaž? Tegin silmad lahti, fakk, miks ma äratust ei kuulnud? Ju siis oli vaja puhata, voodi oli tõesti pehme, nüüd polnud enam vahet, magasin tunnikese veel kuni sai hommikusööki, mis oli rikkalik ja kogu see luksus 35€ eest. 

6. – 7. päev

Sadu kilomeetreid põldusid, ma ei ole suurim Poola fänn, öömajaks leidsin eelnevale ööle kontrastiks mõnusa poollagunenud bussika. Õhtu- ja hommikusöögiks oli viimasest linnast ostetud XXL kebabi toru. Siin avastasin, et madratsit, mille olin kummidega sadulakoti külge tõmmanud, seal enam polnud. Ongi vähem tassida.

Kolmas päev Poolas, ei suutnud Leedut ära oodata. Kuigi tegelikult oli Poola lõpp juba päris mõnus ja männimetsade vahel looklev – juba kodune tunne. Olin Leedus vahelduseks öömaja bookinud, aga sinna jõudmiseks tuli teha üle 400 km sõidupäev, need 400 km lõpud hakkavad ulmeliselt venima, täielikus deliiriumis ja kilomeetreid lihtsalt ei tule juurde. 

8. päev

Jõudsingi juba Lätti, ehk kodu juba paistis. Enne Riiat oli 30 km kruusa, mis muidu oleks tore vaheldus, aga see kruus oli kuidagi eriti kruusane ja peale 2000 km väristas mõnuga ja väristas selliselt, et mu hea lambi sees väristas midagi lahti. Õnneks oli varulamp kaasas, mille puhul avastasin küll, et see samal ajal ei tööta, kui laeb, mis pole pikemalt pimedas sõitmiseks just ideaalne. Lisaks hakkas sadama. Keerasin tee ääres olevasse bussikasse – oli juba pimedaks ka läinud, lõpetasin päeva varem, kui plaanitud.

9. – 10. päev

Kuna eelmine päev oli lühikeseks jäänud ja enne Tallinnat ma see päev peatuda ei plaaninud, siis ootas ees tripi pikim päev, 430 km.

Kusagil Pärnu lähedal olid täiesti võõrad inimesed sildiga tee ääres, uskumatu. Sõidu Eesti osa polnud just kõige põnevamad teed – lame ja otse, aga vähemalt sile. Esialgu ei olnud plaanis kodus magada, aga ikkagi ei suutnud kiusatusele vastu panna. Kodus pruta kaisus oli uni magus. Kodust haarasin kaasa magamiskoti ja terve madratsi (sellega natuke self-support reegleid rikkudes). Ühest laevast suutsin maha jääda, kuna hilinesin check-in tegemisega ja laev sõitis 15 minutit varem välja (wtf?). Järgmine laev läks 1.5 tunni pärast, laadisin poes rattakotid toitu täis ja läksin varakult pardale.

Kella 14-ks olin Helsingis ja 10. sõidupäev võis alata. Esimene päev Soomes oli väga mõnus: temperatuur oli võrreldes esimeste päevadega lõunas mahe, kergelt üle 20 kraadi ja tee lookles tuhandete järvede vahel ning üle lõputute küngaste. Soome bussipeatused olid võrreldes nt Poola omadega luksuslikud ning uue madratsi ja magamiskotiga oli see 4 tärni hotelliga võrreldav öömaja.

11. päev

Päevad ei ole vennad ja järgmine päev oli kõige hullem kogu sõidu vältel. Terve päev sadas vihma ja looklev tee asendus ühe põhimaantega E75. Olematus teeservas sõites rekkad möödusid heal juhul mõnekümne sentimeetri kauguselt koos möirgava hiidlainega. See võiks vabalt olla piinamistehnika, millega ükski saladus väga kauaks püsima ei jääks (kaks päeva hiljem oli korraldajate poolt meilile saadetud raja muudatus selle lõigu kohta).

Kui esialgu oli plaanis teha pikk sõidupäev ja Oulusse jõuda, siis siin tuli kiire plaanide muudatus, bookisin maantee ääres möki ja tuli sõidu lühim päev, 170km.

12. päev

Ärkasin imeliku heli peale, telefon – pruta helistas, kuna vaatas, et mu täpp oli ikka veel seal samas mökis, kuigi pidin varakult liikuma hakkama, olin jälle sisse maganud. Taevas oli selge ja maantee serv oli ka natuke laiemaks läinud. Eelmine päev olin täheldanud, et tagumine jooks natuke loperdab, uurisin nüüd lähemalt ja asi oli hullem, kui esialgu tundus. Keskmisest raskema koorma all rattaga, ilmselt mõnest august läbi sõites, oli velje täiesti puruks löönud ja jooks oli nii kaheksas, et rehv käis vastu raami. Hakkas võidusõit ajaga, kas jõuan selle rattaga 250 km kaugusele Oulusse. Imekombel olin hilisõhtuks Oulus pehmes hotelli voodis ja vaatasin esimest korda telekast olümpiat. 

13. päev

Päev algas mööda Oulu rattapoode uue velje või jooksu otsimisega. Esimeses poes õnne polnud. Oulun Special Bike-is läks õnneks, poes küll vajalikku ei leidunud, aga ühel töötajal oli juhuslikult kodus sobiv jooks vedelemas. Peale lõunat veeresin uue jooksuga edasi põhja poole ja öö hakul oli põhjapolaarjoon ületatud. Kui alguses ei olnud pikad päevad, mis läksid sujuvalt öösse, eriline probleem, siis nüüd oli see füüsiliselt ilmselt kõige keerulisem katsumus, uni hakkas peale tulema juba suhteliselt vara õhtul ja hilisõhtuks pidi silmi juba jõuga lahti hoidma.

14. päev

Eelviimane päev kulges üldiselt üles põhja liikudes, otseses mõttes mööda pikkasid sirgeid. Aina tihedamini pidi hoo maha võtma, et mitte porole otsa sõita. Inimasustus aina hõrenes, asulad olid umbes 100 km vahedega ja siis pidi ratta korralikult toidu- ja joogikraami täis laadima. Siiamaani polnud rehvidega kogu sõidu vältel probleeme olnud (sõitsin 32mm conti GP5000 tubelessidega), aga jooksu vahetusega hakkas tubeless lekkima. Rehv vajus ebaloomulikult kiirelt tühjaks, oli juba küllaltki hilja (eriti pimedaks siin küll enam ei läinud), peatusin järgmises bussikas ja rullisin oma hotelli lahti.

15. päev

Vimase päeva hommikul panin lekkivale rehvile lohvi sisse ja asusin teele. Toiduvarud olid põhimõtselt otsas ja järgmisse asulasse, mis asus juba Norra piiri ääres, oli 100 km. Eks siis peab söömisega veidi ootama. Poe juurde jõudes oli seal juba neli kaassõitjat hommikusööki nautimas. Keha kinnitatud, laadisin rattakotid maksimaalselt toidukraami täis kuna õudusjutud Norra hindadest panid käed värisema. Norra oli mõnus, pikad sirged asendusid mägede ja fjordide vahel lookleva teega, mis tegi viimase päeva väga nauditavaks. Enam ei olnud ka kuhugi kiiret – teadmine, et kui nüüd kohale jõuan, siis olengi kohal, oli rahustav. Nordkapp asub Magerøya saarel, kuhu viib merealune 6,8 km pikkune tunnel. 3 km 9% kaldega rohkem kui 200 meetri sügavusele vee alla, siis 800 m otse ja seejärel 3 km 9% kaldega üles. Mida sügavamale tunnel läks, seda külmemaks muutus ja kui veel mõni sõiduk tuli, siis see heli oli kõrvulukustavalt võimendatud ja ei saanud aru kust või kui kaugelt see tuleb. See tunnel oleks hea töövahend tõusu trennideks, sest sa lihtsalt tahad sealt välja pääseda. See oli ilmselt elu kõige sürreaalsem rattasõidu kogemus. Tunnelist pääsedes oli lõpuni veel veidi üle 30 km. Need tulid raskelt, tol päeval oli juba 350 km sõidetud ja oli öö. Kuigi väljas oli valge, tahtsid silmad vägisi kinni vajuda. Enne lõppu oli veel paar korralikku tõusu, mis olid rasked, aga mitte nii rasked, kui nende vahel olevad langused, kus oli eriti raske silmi lahti hoida, laskusin väga vaikselt pidureid hoides, kartes magama jääda ja mäe servast alla sõita. Kell 3:45 olingi kohal, uskumatu. Avasin viimasest Soome poest ostetud A. Le Coqi. Taevas oli selge, mis pidi Nordkapis väga haruldane olema. Vaade oli võimas, kui maailma serv. Rullisin seal külastuskeskuse kõrval oma hotelli lahti ja uni oli magus.

Finišis midagi piduliku ei olnud, hommikul ärgates, kui korraldajad kohale jõudsid, tehti lõpu pilt ja sain templi, olin 31. saabuja. Koos teiste lõpetajatega lähimasse lennujaama bussi oodates oli veider tunne, et enam ei pea edasi liikuma. Lennuk läks mul alles järgmine päev. Nüüdseks olin juba harjunud suvalistes kohtades magamisega, ilm oli ilus, pakkisin ratta 3 rulli toidukilega kokku ja rullisin oma hotelli jälle lennujaama kõrval lahti.

Kodus

Nüüd, kui üle nädala on lõpust möödas, on enda jaoks üllatav, kui hästi kogu sellele asjale vastu pidasin. Kartsin, et kui lõppu jõuan, siis vaevu liigun või on mingid jamad, mida isegi ette ei oska kujutada. Aga pole nagu midagi viga, maal sauna küttes on veider isegi mõelda, et just sai selline sõit tehtud, kõik on justkui sama nagu enne, uni tuleb ainult endiselt liiga varakult. Tagantjärele tarkusena tundub, et kui ratas oleks vastu pidanud ja poleks paar korda sisse maganud ja laevast maha jäänud, siis oleks võimalik olnud umbes 2 päeva varem kohale jõuda, mis oleks pannud mind juba 10-15 kohale. See oleks minusuguse amatööri kohta juba väga hea tulemus. Aga tuleb praegu ka rahul olla, sest kohale jõudmine oli põhieesmärk. Selle kogemuse pealt ütleks, et potentsiaali on kõvasti järgmisteks analoogseteks sõitudeks.

Sõidu vältel oli pikalt aega mõelda ja üks plaan, et korraldame järgmisel aastal lisaks 24h sõidule ka pikema ümber Eesti maantee sõidu ning riiki lõikava mööda metsateid kulgeva maastikuratta võistluse, sai paika. Kiiresti sündis platvorm Panepanepane, mille nimekirja kuuluvad hetkel 3 võistlust, nendega saab ennast kursis hoida siin: www.instagram.com/panepanepaneee/