Meie Silleke ja Kõkõva 800!

Aug 23

Hawaii Express KÕKÕVA 800 on etteantud marsruudiga omal jõul läbitav üheetapiline rattasõit läbi hingematva Eestimaa looduse. Võistlus algas 4. augustil 2023 Viljandist. Esialgu suundudes lõunasse ja sealt itta, mööda Peipsit üles kuni mere äärde ning sealt pealinna poole. 800 km pikkune marsruut kulges mööda kruusa-, ühe- ja kaherajalisi teid, millel olid ka mõned maastikulõigud. Sõita võis nii üksi kui ka paaris ning finišeerimiseks tuli jõuda Tallinnasse enne nädala täitumist 11. augustil.

Meie Viljandi Hawaii lõpuboss Sille Puhu käis ja vaatas, et mis asi see kõkõvatamine siis ikkagi päriselus on :)

2021 Euroopa Meister olümpiakrossis (W35-39)
2022 Eesti Jalgratturite Liidu poolt tunnistatud parimaks ratturiks (W35-39)
Cyclokrossi Euroopa MV 3. koht (W35-39)
Maastikurattamaratoni Euroopa MV 4. koht (W35-39)

Laseme tal siis muljetada :)

Kõkõva 800, (821 kui täpne olla) tähistab kilomeetreid rajal, mis kulges läbi Eestimaa - algusega Viljandist lõunasuunas kuni finishini Tallinnas Pirita Hawaii Expressi ukse all. Mingitel segastel asjaoludel tuli mulle kunagi juulikuus pähe mõte, et ma olen võimeline seda tegema. Kõik oli tehtav kuni tuli hakata asju kokku pakkima.. nagu alati oli asju liiga palju.

Aega läks ja asja vist isegi sai, sest paar tundi enne starti olid kõik vajalikud ja ebavajalikud asjad headelt tuttavatelt laenatud rattakottidesse paigutatud.

Kuna start oli Viljandi Hawaii poe eest, kus ma töötan, siis kokkuleppel korraldajaga hoidsime poe sel päeval pikemalt lahti - kuni stardini kell 23.00.

Start. Kui kunagi sellest üritusest kuulsin, siis masterplan oli selline, et kõigepealt koju magama ja siis hommikul edasi.. niikauaks kuni tutvusin juhendiga, kus igasugune kõrvaline abi, sh kodus või sõprade-tuttavate juures ööbimine oli kategooriliselt keelatud. Täitsa pekkis, peabki vastu ööd sõitma hakkama või? Jep. Pidi. Tegin endaga diili, et enne Tõrvat(~60km) ma isegi ei mõtle pidurilingi puutumisele, veel vähem seisma jäämisele. Läks aga hoopis nii, et esimene kontrollpunkt 143ndal kilomeetril saabus mu jaoks 7 tunni pärast kell 6 hommikul koos päikesetõusuga ilma ühegi pausita. Uni oli küll, aga ega valget aega ei saa ju raisku lasta.

Teadsin, et ca 20 km pärast on Rõuge ja olin endale selgeks teinud, et siis algavad "mäed". Poleks osanud oodata, et otse Rõuge rattamaratoni radadele suundun (isegi osa rajatähistust oli veel alles). See oli lihtsalt jõhker. Kes see teeb sellise raja? Ma arvasin, et sinna metsa ma jäängi ja kontrollaega, mis oli nädal, ei mahu. Hakkasin mõtlema, et kohv mind ka ilmselt üleval ei hoiaks, tuleb kuidagi Haanja Coopini välja vedada, et lihtsalt terve pood tühjaks süüa. 45 kilomeetri läbimine kontrollpunktist Haanja kesklinna ei võtnud rohkem ega vähem aega kui 4 tundi ja 42 minutit.

Kena puukene mille alla ma koheselt unne suikusin 20. minutiks. Jätsin keha päikse kätte, pea puu varju. Väga mõnus oli, soovitan. Äratuse organiseerisid sipelgad.

Hommikusöök. Kogu peatus kiskus kahetunniseks, aga samas oli ka läbitud pea 200km (s.h. Rõuge maraton ja Haanja100).

Järgmise kiire sirutuspeatuse tegin Puutli õigeusukiriku juures hästi natuke võistlustrassilt eemal. Väga kaunis puitehitis keset männimetsa.

Piusa Klunker ehk lahendamata müsteerium - ootasin toitlustusasutuse leti taga minuti aga kedagi ei tulnud, oleks hirmsasti tahtnud teda, mis see pitsirent on? Kui keegi teab, võib märku anda.

Pean tunnistama, et peale mitmesaja km läbimist hakkas mulle tunduma, et asfalteeritud maanteel sõitmine ja treenimine ja isegi võistlemine on täiesti tore ja arusaadav tegevus. Juba selliste mõtete olemasolu väljendab olukorra tõsidust.

Peaaegu 19 tundi stardist hiljem,olles läbinud Setumaa Sahara, jõudsin Värska Coopini. Tahaks kõike korraga ja palju.

Ka paar kaasteelist olid samas kohas pausitamas, muljetasime vaikides, nalja polnud.

Olin eeltöö käigus välja valinud potentsiaalseks peatuspaigaks RMK Meelva metsamaja katusealuse, sest prognoos lubas vihma läbi öö. Enne seda tuli teha väike põige Räpina Coopi, kus sai täiendatud järgmise päeva veevarud. No üht-teist veel :)

Meelva majake. Napilt enne sadu. Vahetult peale mind saabus teinegi rattur, õnneks jagus ruumi mõlemale ja üles sai tehtud lõke. Ujumiskoht parim polnud aga minimaalsed värskendusprotseduurid said tehtud. Hakkas hämarduma. Uni oli sügav, 8-tunnine.

Hommik oli uuestisünd. Liikuma sain peale 9.00, tunne oli kõikvõimas.

ESIMESE PÄEVA SKOOR: 18h 47m/ 295km

Tunni jooksul läks kõht nii tühjaks, et olin valmis isegi reede õhtul kaasa meisterdatud võiku ära sööma, see oli 300 km seljakotis laagerdunud ja maitses imehea.

Järvselja madu 325. kilomeetril.

Päev möödus peaasjalikult rattaga sõites.
Luunja Coop = hommikusöök. Nälg oli silmipimestav ja pilti ei jõudnud teha.

Alatskivi. Kivi kõrts. Kohvide ja pastade tarbimise ajal paralleelselt akupanga ja telefoni laadimine.

Pala Coop. Poe ees pingil sumisevate härrade suust sai kuulda ehedat rahvapärimuskulda: “Mees võib olla söömata nädala, kuid joomata mitte päevagi!” Täiendasin endagi toidu-ja joogivarud. Algas ajugümnastika: kell on 17:30, päike loojub 21:30, sõidetud on ~100km, minu ideaalööbimispaika Seljandiku metsamajja Iisaku lähistel on 100km. Tehtav? Kui ei proovi, siis teada ei saa..

Kell 21 täitus 500km, eriline sündmus ikkagi, otsustasin endast pilti teha tähistamiseks

Poolteist tundi hiljem: kohal!

TEISE PÄEVA SKOOR: 11h 22m/ 229km

Öö oli megapalav, üle 20 soojakraadi, välistasin seetõttu magamiskohana metsamajakese, veetsin öö hammockis. Enne kella kaheksat olin valmis liikuma. Ees oli ootamas aasta kõige kuumem päev.

Iisaku Olerexi “vannituba” ja hommikulaadimispeatus (nii enda kui seadmete). Hiidwrap ja -kohv sõidupäeva alustuseks.

300 km lõpuni. Kuidagi vastik tundus mõte see nüüd hooga lõpuni hambad ristis ära teha. Samas 150/150 tundus ka kuidagi lahja etteaste. Otsustasin lihtsalt minema hakata. Poolel teel teise kontrollpunkti Varessaare metsaonni sai üpris ruttu selgeks, et siin läheb nüüd “natuke aega”

Temperatuur tundus vähemalt 40 kuumakraadi, aktiveerunud olid kõik metsas olevad putukad. Võsa pole minu teema üldse kohe, see oli nii ropp koht, et ma ei teagi kumb hullem oli - kas see või Haanja 100 rada täisvarustuses graveliga. Siiani mõtisklen kusjuures.

Tudu metsaonn ja ujumiskoht oli väike kõrvalepõige, aga 100% end õigustav otsus. Vette olekski tahtnud jääda.

600 km täitumise puhul tegin taas pilti. Päeva algusest oli möödunud 8 tundi ja sõidetud 75 kilomeetrit - mida ma teen siin üldse??

Kaks tundi hiljem: Padaorg on nii ilus. Nagu välismaa.

Leia pildilt jänes.

Järgmine eesmärk oli jõuda Kunda Olerexini, teha suurejoonelisemat sorti õhtueine ja võtta vastu otsused jätkamisstrateegia osas.

Esialgne plaan siinkandis kuskil peatuda sai muudatuse - sõidan edasi.
Vihula. Pealamp plingib imelikult ja kipub kustuma. Selge. Patareivahetus.
Jälle need lollakad putukad igalpool, kindlam on sõita kui seista.

Kohad olid nüüd enamvähem tuttavad juba. Aga mitte pimedas.

Teekond Võsuni on närvesööv. Miks siin metsas asfalti pole? Jube kurjaks ajas.

Võsu. Peatus. Arutelu iseendaga, et see kõik on vabatahtlik. Olin oma lemmik-matkaselli, töökaaslase Kristjani soovitusel plaani sisse kirjutanud võimaliku peatumispaigana Käsmu poolsaarel asuva ranna-äärse. Väljas valgenes, tuul hakkas tõusma.

KOLMANDA PÄEVA SKOOR: 15h 53m/ 221km

Vastu hommikut otse rannal puude vahele rippvoodit tõmmates avastasin, et mu ämblikukartus on kadunud (jah, väsimus teeb imesid)

Panin äratuse kell 8, tuul ja vihmapiisad tegid OMA äratuse kell 7 - no hea küll, eks ole magatud kah. 2 tundi lausa.

Torm oli tulekul. Mul polnud vahet - äkki saangi oma 3(!) kaasavõetud vihmakilet lõpuks selga ajada.

Peatusi polnud enam plaanis, liikumine oli aeglane, vasak põlv tegi valu. Kuskil katusega bussipeatuses sõin kõike seda, mis kotist leida võis - poolik pakk krõpse, Luunja Coopist saati kaasa trippinud mustsõstrasaiake, pool pudelit cocat, kummikomme..