Rattaga Kilimanjarole!

Kilimanjaro 5895 m by bicycle SUB 9,5h. Non-stop to the TOP!

Olen Margus Püvi alias Mäx. Minu filosoofia on lihtne - seiklused on need, mis minu maailma põnevaks teevad. Õige seiklus on see, kui asjad juhtuvad täpselt õigel ajal ja õiges kohas. Need hetked on täiuslikud! Olen seikleja kes teeb elus asju, mis meeldivad ja mis aitavad hoida meele erksa ning vaimu noore. Olen jooksnud üle 70+ maratoni, sest mulle lihtsalt meeldib joosta, teinud elus kokku ligikaudu 250 triatloni, nii täispikkuses IRONMANe kui poole lühemaid triatlone. Olen viiel erineval alal võitnud EMV medaleid, olnud Tartu Nelikürituse neljakorde võitja. Ajaliselt pikim ettevõtmine on olnud rattaga Paris -Dakar 7600 km, Trondheim – Oslo 560 km 14 tunniga, südatalvine Classic testride polaarjoonele 1600 km.

Mulle meeldib matkamine ja see kui saan olla abiks inimestele nende unistuste täitumisel, seega olen seiklusreiside giid nii mäel kui ratta seljas - Hiinas, Nepaalis, Gruusias kui ka Etioopias. Aafika on eriti südamelähedane, olen tervenisti kaheksa korda käinud Kilimanjaro tipus, aga ühekordselt vallutanud ka erinevaid mägede tippe üle maailma - Kasbek, Ararat, Karsti mäed, Kaukasus, Alpid, Everest basecamp jne. Olen saanud osa taliujumise võludest, osalenud Eesti tiitlivõistlustel ning esindanud Eestit väljaspool erinevatel distantsidel.

2022 aasta veebruari olin planeerinud olla Tansaanias, et olla abiks  kahel grupil tõusmaks Kilimanjaro tippu. Plaanide kohaselt oli kahe tippu tõusmise vahel aega, seega otsustasin võtta kaasa oma armastatud ratta, ikka punase Classic Teami, aastast 2006, sellega hea ringi vurada ja elu-olu vaadata.

Esimeselt tiputõusult tagasi olles tegin rattaga mõned avastusretked ning nii kuis ikka veloga looduses sõites, tekkis ka sellel korral huvitavaid mõtteid. Ja olgem ausad, eks peale pea 6000m kõrguselt allatulekut, hapnikupuuduses vaevelnud ajus järsus värske õhu mürgituses ja kauni looduse keskel tulevadki igasugu "põnevad" mõtted pähe :). Saatsin paar ilusat pilti heale sõbrale, Priit Salumäele ehk Salule, et näed „vana hea Classic" ikka käigus ja veereb kui kulda. Olgu siinkohal öeldud, et sõber Saluga on tehtud nii mõnigi väljakutseid nõudev tripp, pikemaajalisem neist Paris – Dakar Classic ride, kus siis seesama Classic rattamark sai läbi ja lõhki testitud. Kes Salumäed teab, siis temal mõtted "ratas ja väljakutsed" genereeruvad välgu kiirusel ehk vastu tuli intrigeeriv sõnum: „kle, käi seal tipus rattaga ära!“, et mis see suts sulle teha on....

Mõte meeldis mulle, isegi äga meeldis, ja eks ma neid pilte saatsin ka selle mõttega, et sõber ikka utsitaks. No vot, aega mõelda 12 tundi, sest mul polnud rattavarustustki kaasas. Uneta öö ja otsus lihtne – üritame, proovime, katsetame. Põlv värises, sest tagasiteed enam polnud, Salu pakkis Eestis juba rattavarustust kokku. Paari päeva pärast sain Tansaaniasse uhke paki. Hawaii parimad riided, edevamad mis olla said, ikkagi Aafrika, värvide maa, „black and white" poleks kohane.  Eriti tore ja südamelähedane oli rariteetne 15 aastase vanuse disainiga Hawaii tagi, mida ilmselt ihkab pool Eestit, ühesõnaga edevamast edevam, toon-toonis , foon-foonis varustus, nagu ikka Hawaiile ja Salule kohane.

Egas Salumäe saanud mind ka nälga jätta, pakis olid mmmmm Powebari kummikad, batoonid, hüdrogeelid jne. Respect - täisteenus,  isegi söök tuli mäe alla kätte!!!   Isiklukult oli mul veel varudes mõni pakk Tactical Foodpacki. Lootust oli, et saan oma paarilisega ehk mäegiidiga hakkama ja nälga ei teki, tühjast tülli ei lähe, sest näljased on tuntud kui rohkem tigedad ja kurjad kaaslased. 

Nüüd jäi veel üle veidi tuunida ratast, tagumine rehv vahetada, see oli väga õhuke. Sättimist ja timmimist vajasid ka käigud. Suund kiirelt kohalikku poodi ONE BIKE, kus osavad meistrimehed  armsa Calssicu üles vuntsisid.

Tehnilised ettevalmistused tehtud oli jäänud viimane osa, kontrollida giidi sõiduoskust. Jah isegi kui sooviks, siis Kilimanjaro Rahvuspark ei lase kedagi üksinda tippu ehk alati peab giid kaasas olema. Minu kokkusaamine giidiga oli suhteliselt napp, tunnike rääkimist ja siis praktiline test. Peale mõnda kilomeetrit pidin ta kahjuks koju ära saatma. Mõlema turvalisuse huvides palusin ka temal enne tipuvallutamist ratta korda teha. Ühtlasi andsin märku, et ma teda järgi ei oota ja kui miskit juhtub, siis panen lihtsalt minema... Eks kohalik härra arvas, et olen niisama turist...

Mägi ise, ehk mis mind ees ootas. Tavaliselt käiakse mäel ja vallutatakse tipp 5-8 päevaga, sest aklimatiseerumine on ülimalt vajalik. Sõltumata kõigist ettevalmistustest siis kohalik statistika ütleb, et alustanutest 25% kahjuks tippu ei jõua. Seda lihtsalt seetõttu, et keha ei kohane kõrguste vahega, aga oma osa on ka vaimu sitkusel.

Ilmselt arvas armas Classic, et ta on ammu juba garaaži ära pargitud ning sinna ta ka jääb, aga ei...Mäxi soov ja tahtmine oli veel Aafrikas tuuritada .

Esialgne tripp oli planeeritud 24.02.2022, kuid mõni ööpäev enne tabas mind öösel kummaline haigushoog, kõrge palavik ja väga nõrk enesetunne. Plaanid muutusid, sest keha vajas taastumist. Kaks järjestikus Kilimanjaro tiputõusu jätsid jälje, keha muutus vastuvõtlikuks ja egas "tippvorm“ vajab hoolsust, iga samm on vaja ette vaadata, et mitte libastuda. Samas, suurt pilti vaadates ei saanud ju head vormipõhja ja aklimatti raisku lasta minna, viimase kolme nädala jooksul ikkagi kaks 5895m tipu vallutust all.

Teoreetiliselt oli plaan selline, et esimesed kolm tundi suahiili keels „pole-pole“ ehk võtame rahulikult , elame sisse, seda kõrgusele kuni 3600m. Sealt edasi natukene kiiremalt liigutada ja soov ning tahtmine oleks jõuda n.ö basecampi ligikaudu 4-4,5 tunniga. Peale seda soe söök-jook, ratas selga ning ühtlases tempos, et punasesse ei läheks, kuni Gilmans pointini välja. See tähendab, et jätaks südamelöögi sageduse alla anaeroobse läve. Miks? Sellepärast et kui minna üle piiri siis taastud õhtuni. Lisaks oli eesmärk võtta kaasa võimalikult vähe asju!!

Peale Gilmans pointi ehk 5600 m peal, ratas uuesti kokku ja üritaks sõita. Tundus, et see saab olema päris huvitav katsumus, pole ju varem sellisel kõrgusel rattaga sõitnud. Tavapäraselt on sellest punktist mõnusalt astudes ca tunnike tippu jäänud. Ja lõpu, viimased 500m on plaan taas sõita. Üleval tipus 5895m peal kiired pliksud-plõksud ja tagasi. Allatulek tekitas natukene hirmu, tegemist on ikka eheda downhilliga, pean olema ettevaatlik, et ise elusalt lõpetaks ja Classicuce terveks jääks. Esimene pool allatulekut tähendab kivist klibu, sinna juurde suuremad kivid ning kaldenurka ohhhohhooo. Ühesõnaga allatulek Kiboni 4800 m on hea küsimärk...ise arvasin, et üles on kergem kui alla tulla. Kibos jälle soe söök, väike kohvilaks ja edasi. Sealtmaalt peaks olema juba minu pärusmaa, sest suures plaanis on alla kihutatud päris palju ja siiamaani saanud rattaga päris hästi hakkama. Seega planeerin Kibost alla Marangu väravani kulutada mitte rohkem kui tunnike. See kõik tähendab, et kui hästi äheb siis kogu tripp peaks olema alla 9 tunni. Ehk siis alt väravast kell 6.30 start – tippu ja tagasi väravas 9 tunni pärast, ehk siis 15.30 all väravas.

NB! Uskusin ja usun, et mäejumal on minu poolel ja minu 8-s tripp Kilimanjarole õnnestub. 

Palun ärge seda pulli järgi tehke, sest normaalsed inimesed nii ei tee, nad ikka naudivad. Ülimalt oluline on aklimatiseerumise päevad, sest kehal on vaja kohaneda kõrgusega.

Paraku meie teeme plaane, kuid läheb nii nagu minema peab. Nagu varem mainisin, siis esialgne plaan 24.02 tõusta, jäi haiguse taha. Õnneks tuli Kilimanjaro rahvuspark mulle vastu ning lükkasime tripi uuele kuupäevale ehk 26.02 peale. Paraku 25.02 ei olnud piisavalt parenemise märke ja palusin veel ajapikendust. Last call 28.02 kell 6.30 all mäe väravas oli looduspargi viimane pakutav ja see oli ka minu viimane võimalus.

Tagantjärele tarkusena võib öelda, et kaks väikse vahega ligemale 6000 tipu vallutust tõmbasid keha energiavarudest tühjaks ning palju polnud vaja , et tippvorm pauguga tükkideks lasta. Aga ilmselt oli seda vaja, keha nõudis puhkust, head süüa, kosumist ja lihtsalt hingele pai tegemist! Igal hommikul 1,5 liitrit värsket mango mahla ning öko kanamunadest omlett, see mu päästis :)

26.02 oli otsustamise koht – kui minu vana mootor tuksub õiges rütmis, siis tean, et ta hakkab järjest paremini tööle. Tegin jooksjatega maratonieelse soojenduse 45 min, et keha tööle saada, ainevahetus paika, kondid, ihuliikmed liikuma - enesetunne paranes märgatavalt.  Viimane test oli plaanis 27.02. Tansaania maratoni ning siis esmasp hommik tuleb kas minna või pooleli jätta! 

Kilimanjaro maratonil läksin poolmaratoni jooksma, et mootor ikka õigesti tuksuma saada. 21 km läks mõnusalt, aeg 1:50 pulsiga siis 150-160 vahel. Enesetunne tipp-topp, seega, tuli järgmisel päevalikkagi armas Calssicuga Kilimanjaro tippu tõusmine ette võtta!

Hommikul varajane äratus kell 4:00, kott selga, rattale ja minek...

Kilimanjaro Rahvuspargi väravasse jõudsime varavalges ehk selline plaan oligi valges tiksuma hakata. Ratturid kasutavad Kilewa küla rada ja sealt väravatest otse tipu suunas. 

Esimesed paar tunnikest oli täiesti sõidetav rada ja sai hakkama, kuid ega see tõusunurk halastanud, kõrgus kasvas, kaldenurk ka, pidi rattalt maha ronima, kõndima, vahepeal sõitma. Selline kombo triatlonist ja duatlonist, kus erinevad lihasgrupid töös. Mida kõrgemale, seda rohkem rattaga astumist, koormus kõige rohkem nelipealihasele. Valus värk!

Juba algusest saadik oli kohalik giid hoopis seljatagune vend, tema tuules sõidust polnud päriselus juttugi, pidin teda järgi ootama. No mis teha, ju siis oli see hea, et sai vähe rahulikumalt tiksuda.

Horombo camp-i juures 3800 m peal esimene suptsiku paus, lisaks mõned Powerbar batoonid. Liikusime edasi, aga mida kõrgemale, seda kaugemale taha  jäi mu giidipoiss. No ma ei tea, kui 150 korda tipus käinud, peaks nii joostes, rattaga, kui matkates unepealt tulema see mägi... aga noh hoia alt polnud päris niimoodi ja ju ei olnud tema päev.

Viimane base camp ehk 4800 m. Kahjuks olin sunnitud jälle tunnikese ootama kuna Rummi ( panin talle oma nime) oli kadunud...ok, eks mul siis aega rahulikult süüa jälle, nautida pealesurutud puhkust ja küllaga aega ratas lahti võtta, et põhitõusuks valmis olla. 

Tehniliselt siis nii, et ratas läks köitega vana seljakoti peale, selline 13 kg korralikku Classicut, no ikka kannad ju oma armsamat kukil. Selleks ajaks oli ka Rummi juba söönud, joonud, pissil käinud.

Vot see mis nüüd algas, seda ei soovita ka sõbrale... nelipealihas juba varem tulitas hullupööra, aga see mis edasi pihta hakkas oli juba väga karm. Lihased lausa karjusid laktaadist, lisaks juurde väike kõrguse moment ja koormus. Jälgisin väga selgelt oma südamelöögi sagedusi ja kohati tundus , et lausa seisan, absoluutselt ei liigu. Adrekalaksu sain ikka kui poolel tõusul vaatasin, et kus giid on, ennäe, minust tagapool, selline pool tunnikest... no vot ma ei tea, kes keda juhatas.

Gilmans point ja ca 5600 m on koht kus kõik, kes sinnani juba tulevad, on sertifikaadi ära teeninud . Mul polnud sellest aga ei sooja ega külma, sest minu eesmärk oli ikkagi tipp. Mis seal salata, kiire tulek oli teinud oma töö, kerged tasakaaluhäired.  Lisaks sama mis eelmisel seitsmel korral, ka seekord juskui aamen kirikus 5600 m peal tuleb nr.2 aeg.  Ilmselt oli seda vaja, sest nii saan aega kasulikult sisustades Rummi oodata :)

Olime Stella point juures ja jäänud vähem kui 30 minutit... krt, läheb ikka karmiks, tasakaaluhäired võimenduvad ja kindlasti 8 tunnine tööpäev on jätnud mul nelipealihasele ka jälje. Lõpp tuli tegelikult vägagi raskelt. Külm ka, kraade -10 C ja tohutu tuul. Powerbari kummikad on ülimalt sureks abiks. Südames saadan toitjale soojad soovid, ehk Salumäe ole sa tervitatud ja õnnistatud :)

Tipp – olin üksinda, panin ratta statiivile ja tegin pilti. Mina, Kilimanjaro tipp 5895 m ja armas Classic. Jõudis ka Rummi, kes peale 150-ndat tipuskäimist ütles et ta on surnud, tema keha ei tööta. Ok, mul ka, teeme kiirelt pildid ja alla minek, sest päike hakkab loojuma ja läheb veel külmemaks.

Tippu jõudsime siis suurusjärgus kella nelja paiku, ehk kui Rummi kell ütleb, et nii siis on ok. Ülesse tulime 9 tundi ja 31 minutit. Vähe või palju? Ma arvan, et sellist trippi ei soovitaks ka sõbrale, see on nii tõeliselt karm. Tõusta 1800 meetri pealt ülesse Uhuru peaki-i 9,5 tunniga, ma arvan et meile n.ö merepinna inimestele on see väga suur katsumus. Isegi kohalikud rahvuspargi rangerid ütlesid et egas me normaalsed pole. Kuid jälle – head aklimatiseerumist ei saa raisku lasta, ehk veebruaris eelnevalt kaks korda tipus, kuhu see kolmaski jääb...

Rattaga sõita sai ca 30-40%. Ratta kaal ise pea 13 kg, ehk ikkagi lisakoormus päris suur. Lisaks siis söök, jook ja lisariided. Ligikaudu 3 kg.

Muidugi egas seiklused siis tiputõusuga lõppenud, allatulekuga hakkas veel nalja saama.

Kuna kellaaeg oli juba selline kus ei oleks tohtinud palju aega venitada, sest väljas läks üha pimedamaks, tuli ruttu tegutseda. Üleval sai natuke allapoole sõita, kuid siis algas kivine laava ja seal oli vajadus ratast jälle vedada. Üle kivide oli keeruline, enda jalad pidid eelkõige terveks jätma...pimenes, lisandusid pilved ning tekkis tohutu udu. Alla sõitmisest ei olnud enam juttugi, tuli vaadata kuidas üldse ellu jääda ja õige teeots leida. Kahjuks sõber Rummi jalad ka enam ei pidanud ja järjest aeglasemaks jäime. Mingil hetkel jõudsime tagasi Kibo basecampi, kus kiirelt Tactical Foodbackis leiduv sisse, teevesi koos Powerbar geeliga otsa ja edasi. Egas meil kerge olnud, mida kiiremini alla saad seda paremaks läheb. Paraku olid udu, tuul ja jahedus faktorid, mis järjest rohkem tunda andsid . Tagatipuks pani Rummi veel kaks korda rattaga pikali ning keeldus kategooriliselt edasi sõitmast. Väike psühholoogiline nõustamine ja eks lappisin ta kuidagiviisi kokku ning jätkasime veeremist. Kõik kes Kilil käinud, teavad mis tunne on seal kivide vahel astuda, meie aga laveerisime pimedas ja udus, nüüd juba vaikselt. Horombo camp 3800m ja mis edasi? Jutt oli, et liigume alla välja kuid giidipoiss ikka kuidagi ei olnud valmis sõitma ja keerasime boksi, ehk magame hommikuni ära ja liigume siis edasi. Loomulikult polnud ma arvestanud sellise käiguga, polnud ühtegi magamisvahendit. Tuli sättida ennast lavatsile ja lihtsalt jope peale tõmmata. 

Väga külm öö, aga egas ma siis papist poiss pole. Hommikul kella kuuest veeresime edasi ja vaid allamäge, nii et piduriklotsid suitsesid. See oli paras väljakutse, kaldenurk oli korralik, lisaks kruus, kivid ja eelnevatel päevadel vihmasajust kraavid, siis kogu protsess oli tähelapanu ja keskendumist nõudev.

Lõpuks me ikkagi elusate ja tervetena alla jõudsime. Soov oli nonstop trip, kuid reeglid ja ligimisearmastus seda kahjuks-õnneks teha ei lasknud. Üksi, see tähendab ilma sertifitseeritud giidita ehk antud juhul Rummita rahvuspargis liikuda ei tohtinud ning inimlikult ei saanud ju teiselt rohkem nõuda, kui tema inimvõimete piir lubas. Alatine arusaam, et teekond kaaslasega sõltub suuresti ka partnerist, peab olema kontrollitud ja usaldusväärne. Rummi oli tubli, ta lihtsalt ei jõudnud.

Miks ma selliseid asju teen? Usun, et sellelaadsed kogemused, kus keha ja vaim teevad koostööd, kus tunned lähedaste inimestega hingelist ühendust väga sügaval tasandil, on midagi mida saame võtta kaasa, materiaalsed asjad on osaliselt ja võib-olla olulised täna ja siin, kuid kogemused ja hingesugulus on väärtus igavikulises tulevikus.

Non stop to the top - toimis , üliraske ja nõudlik ettevõtmine, aga Classic on Classic ja Powerbar on Powerbar, Salumäe on Salumäe ja mina olen mina. Olen tänulik elule ja oma perele, et mul on olnud võimalus teha elus spontaanseid ja teistsuguseid asju ning olen tänulik, et mul on selline sõber nagu Priit Salumäe.

Mõelge enne, kui sama teekonda alustate, ma vist homme kohe uuesti ei läheks. Tervitan teid kõiki ning soovin teile unistuste täitumist!

Margus