Eestlased L'Etape du Touril
Jul 23
L'Etape du Tour. Päris Tour de France'i etapp.
Iga harrastus(maantee)ratturi unistus. Alates aastast 1993 on Tour de France korraldaja ASO võtnud tuuri kolmenädalasest kavast üks-ühele reaalse etapi ning teinud sellest napilt ihaldusväärseima harrastajate rattasõidu terves maailmas. Sõidetakse täpselt sama trassi, mida proffide karavan siis mõni päev hiljem vajutab. 16 000 reganut. Meie mehi/naisi seekord finišiprotokollis tervelt 145!
Erinevaid emotsioone jagub kamaluga. Maalilised hingematvad vaated, järsud tõusud ja käänulised laskumised, kõikjal kirg kohtumas tahtejõuga... Inimesed ergutasid üksteist, tundmatuseni võõrad said sõpradeks, võimas ühtekuuluvustunne, kogu rahvas oli nagu üks suur perekond.
Suht imal? :) OK, laseme siis asjaosalistel konkreetsemaks minna, et mis siis ikkagi päriselt rajal toimus.
Virgo Karu (ettevõtja, kaheksas L'Etape)
Klubi: Hawaii Express
Ratas: Scott Foil RC Pro
Aeg: 5h 55min
No mul seekord eriti midagi positiivseet meenutada pole :( See oli mu kaheksas l'Etape du Tour ja üks kehvemaid sõite üldse :( Stardist minnes oli kõik kontrolli all, tempot hoidsin kenasti tagasi, kõik sujus kuni jõudsin 50. kilomeetrini. Seal pidin juua saama, aga mingil segasel põhjusel ei oodanud mind keegi :) Lasingi vea sisse, selle asemel, et kaotada minut ja keerata joogipunktist läbi, hakkasin joogiga ökonoomitama, kuigi teadsin, et järgmine vedelikupakkumine on alles 92. km. Tulemus oli käes, Ramazi viiendal km edasi juba kulgesin autopiloodil vaiksel käigul. Mäe otsas tegin korraliku peatuse, parkisin ratta, sõin/jõin kõike head ja paremat ca 6-7min kulus aega, aga tänu sellele suutsin üldse kuidagi lõppu jõuda. Sõidu ajal oli küll selline tunne, et numbrit enam kunagi peale ei pane, aga sportlase mälu on ju nagu haugil, nii, et järgmine aasta ikka uuesti! :)
Priit Tuisk (rattamehaanik, esimene kord L'Etapel)
Klubi: Hawaii Express
Ratas: Scott Foil RC 30 custom
Aeg: 5h 55min
Tahtsin osaleda puhtast uudishimust, mis asi see ikkagi on, kus need eestlased käivad ja millest kogu aeg räägivad. Mäed on mulle alati meeldinud ja nii saigi sügisel ennast kirja pandud ning vaikselt puhkuseplaane tegema hakatud.
Plaan oli ikka maastikurattaga ka korra sel aastal suure mäe peale minna, siis sai otsitud üks tore MTB kolmepäevane tuur, mis toimus just nädal enne L'Etape’i ( Engadin Bike Giro Šveitsis). See kenasti sõidetud ja mingi mägede tunnetuse jälle tagasi (loe: ei olnud kerge :D)L'Etape oli äge, startisin vist kolmandast lainest (3585). Seal mindi juba stardist suht rahulikult ja ega mul endalgi kiiret polnud, mäed teevad nagunii oma korrektuurid. Eesmärk oli nautida nii palju kui võimalik ja proovida ühtlaselt lõpuni sõita.
Esimesed tõusud ja laskumised said võetud ja tunne oli väga okei, Ramaz oli minu jaoks kõige ebamugavam, ilmselt hakkas mingi väsimus tulema, Joux Plane oli lihtsalt lõpuni tulemine, ei tahtnud kõike ka rajale jätta. See ei tähenda, et oleks kerge olnud (ei suuda ja ei taha enam liiga sügavale pingutamisega minna, teate ju ise küll :).Otseslt L'Etape’ks ei valmistunud, aga neid kilomeetreid on kogunenud omajagu (umbes 6000). Emotsioon oli ikka äge. Hästi tehtud üritus ja kõik muu melu, mis sinna päevade sisse jäi. Järmise aasta osas ei oska veel midagi öelda…
Tänud eestlastele, kes rajal vett andsid ja seltskonnale, kellega Prantsusmaal maja jagasime (Orased ja Kelgud) . Tore oli :)
Evgeni Nikolaevski (tootejuht, viies L'Etape)
Klubi: Hawaii Express
Ratas: Scott Addict RC 10
Aeg: 6h 10min
Minu jaoks viies L'Étape du Tour. Kui esimeseks korraks valmistusin kui suve põhivõistluseks, siis see aasta ei jõudnud ettevalmistusega isegi alustada. Tuimalt peale, vana rasva pealt :) Töö, kool, pere - trenni jõuab, nagu jõuab.
Reis sinna sujus ka kenasti, eriti võrreldes eelmise aastaga :) Okei, vahemaandumisel Frankfurdis oli 10 minutit, et järgmisele lennule jõuda ning ühest terminalist teise joostes tuli päeva max pulss ära. Kuid see on köömes, võrreldes kuidas nad eelmine aasta seal sama mu ratta kuuks ajaks ära kaotasid :) Seega pinget oli vähe, oma ratas, natuke turtsuv tervis ja kesine vorm. Aklimatt missugune.
Startida esimesest grupist on ühelt poolt tore, et saab varem lõpetada ja ei prae ennast nii palju päikese käes, kuid jube tüütu on näha kui palju inimesi sinust mööda kihutab :). Eks peale kolmandat tundi tulevad need samad ässad ka selg ees vastu, või kükitavad mõnes kraavis, aga siiski tagant poolt tulla ja teistest mööda sõita on alati meeldivam.
Selle aasta esimesed 100km tundusid veits Filtri etapina. Sõideti ka 3 kati tõusu alt kinni ja nagu homset poleks. Eks see oli vahva ettevõtmine ja tore oli kihutada, ei tahtnud nagu üksinda pedaalida ja grupis oli soodsam ka :). Kusagil väga puhata ei saanud, kõik laskumised olid ka sellised, et kas olid grupis või pidid väntama.
Kaks viimast tõusu juba meenutasid tõusu ja seal polnud nagu kuhugi ennast peita, kui enne sai veidi lolli mängida, viilida, filmida ja instagrammi postitada, siis nüüd pidi ikka sõitma. Kuna ma pidin ennast tagasi hoidma, et liiga mitte teha, siis ikka nautisin ja vaatasin loodust ja teisi sõitjaid, sai isegi veidi kaassõitjatega lobisetud. Kuumus jõudis õnneks ka kohale ja viimane tõus oli juba mõnus prae lõhn küljes. Kuna mingit eesmärki polnud, siis lasin ennast kasta ja tegin paar peatust, et veits jahutada. Kiitus korraldajatele, et aeg läks kinni tõusu lõppus, sai rahulikult alla veereda ja nautida. Ei pidanud kangutama ega põlv maas kurve võtma. See oli ka ainus laskumine, mis ei olnud eelmistega võrreldes just kõige parema asfaldi kvaliteediga. Kuid siiski väga nauditav.
Tore oli pingevabalt sõita ja ringi vaadata. Kahju, et tuuri etapp oli nii kaugel ja seda melu raja ääres oli nõks vähe. Järgmine aasta uuesti, mis seal ikka :)
Ann Christine Allik (kontoritöötaja, ema. Teine L'Etape)
Klubi: Hawaii Express
Ratas: Scott Foil RC 30 custom (mootorivaba :)
Aeg: 6h 31min
Järjekordne katsumus läbitud, jehuu!
Sellel aastal ma väga enne etappi puhata ei saanud, sest vaid nädal varem sõitsin Berliinis UCI 1.2 kategooria võidusõidul kaks päeva järjest, päris kihutada oli vaja :). Kuna ilmad läksid sealtmaalt alates üha kuumemaks, siis sai üsna kiiresti selgeks, et tuleb pikk ja kuum sõidupäev - täpselt nagu eelmisel aastal. Berliinis pühapäeval rattaid pakkides ei olnudki veel täpselt plaani, et millal Prantsusmaa alpidesse suund võtta.
Kuidagi tekkis idee minna teisipäeva õhtuks Taningesisse, et siis kolmapäeval ja neljapäeval kaks rajale jäävat suuremat tõusu läbi sõita (Col de Ramaz & Col de Joux Plane). Mõeldud-tehtud. Taas ootasid juba mitmed tuttavad sealkandis ja saime rattasõidu sotsiaalse osa ka kätte. Pildid-videod-mulin, you know.
Kaks päeva enne tähtsat starti kolisime siis Taninges't edasi stardilinna Annemasse'sse. Seal majutas meid üli äge perekond, kelle pereisa oli L'Etapel vabatahtlikuna abis ning ka pühapäeval ise stardis oli! Lisaks sellele bassein ja lummavad vaated - no see ülitähtis osa, et seda reisi saaks puhkuseks ka kutsuda.
Kuigi mul eelmine aasta väga suurt närvi ei olnud, vähemalt ma enam ei mäleta, siis sel aastal läksin täitsa külma närviga peale. Ilmselt sellepärast, et tänaseks olen saanud üsna palju sõita päris võidusõite, mis ikkagi oma olemuselt on kordades agressiivsemad kui L'Etape. Viimase puhul on tegemist ikkagi pigem sportive eventiga, kus tulemusest tähtsam on iseenda ületamine, rajalt saadav emotsioon, kaassõitjatega kogemuste vahetamine jne (äkki ma olen ainuke imelik, aga no ausalt kõik see kaasnev värk on mega lahe!)
Kui muidu oli korralduslik pool minu silmis igati 10/10, siis ebanormaalne oli see, et kahe stardikoridori peale oli 3 WC-d (tseki pilti ülevalt :)). Ma mõtlesin kell 06:15, et lähen käin varakult vetsus ära... Ent järjekord oli nõnda pikk, et tegelikult jõudsingi ratta juurde tagasi 06:45 ja sinna jäi veel omajagu inimesi oma korda ootama.
Igatahes... Sõit siis algas paugust, startisin SAS 1 ehk kell 07:07 teise lainega. Ülipikalt sõitsime megasuures pundis, alguses ilmselt vajutasin gramm liiga tugevasti ning raja teises pooles maksin selle arvelt lõivu, aga ma natuke tahtsingi sedasi proovida - et oma limiite tunnetama õppida paremini.
Põhimõtteliselt oli lahe ja rõve korraga, nagu ühele tuuri etapile kohane. Kui eestlasi nägin, siis rääkisin juttu. Edgari Treieriga ei saanud rääkida, sest kui teda nägin, siis ta RÄÄKIS TELEFONIGA?!? :D Vot see on etapikogemus!
Mitu korda mõtlesin endamisi, et see üritus on ikka ulmeliselt hästi turvatud, mitte kuskil kõrvalteedel ka mingeid autosid ei paista, kelle pärast peaks muretsema. Raja ääred on täis ergutavaid inimesi. Elanikud pritsivad ja valavad vett, osad lasevad muusikat. No see vibe on midagi nii teistsugust, et see lihtsalt teeb seest soojaks.
No ma ei hakka ilustama, sõidu ajal oli ikka raske ja higine ja muud taolist ka, aga neid positiivseid emotsioone oli ikka rohkem. Eriti lahe on see finišisse jõudmine, kus järsku oled lihtsalt mingi 10 eestlase keskel ja kõik jagavad oma kogemusi ja emotsioone.Minu etapimaasikaks sel aastal osutus tagasi starti sõitmine rattaga.. et kui eelmine aasta ronisin peale finišit teist korda veel Alpe d'Huezi otsa, siis see aasta läksime lihtsalt pikemat teed pidi koju tagasi :) Ma ei soovita seda kodus järgi teha, aga samas vahel võib?
Priit Ailt (spordifüsioterapeut ja treener, kolmas L'Etape du Tour)
Klubi: Tripassion Triatloniklubi (hinges Hawaii Express, kui tegemist rattaüritusega :)
Ratas: Scott Foil 10
Aeg: 6h 36min
Minul oli sel aastal siis kolmas kord, eelmised korrad sai osaletud 2017 ja 2018.
Ettevalmistuseks kevadel Hispaanias ei sõitnud, kodumaiselt tuli umbes 2000km kokku, aga regulaarselt sai talvel-kevadel kangi tõstetud, lisaks kõik muud triatleedi tegevused :)
Viimase lihvi vormile andsin Tripassion Triatloniklubi Kääriku laagris juuni alguses ja Le Tour de Passion, mis viis meid L'Etapi nädalal Milanost üle mägede Genfi. Viiel korral sai ületatud tippe, mis olid umbes 2000m üle merepinna. Üks öö 1300m peal ja teine 1700m peal. Lisaks siis veel aklimatiseerumine kuumas kliimas.
Kui kogu sellest kupatusest välja tuled, siis oledki Etapiks valmis!
L'Etap ise oli kontrollitud pingutuse päev - esimesed neli põksu said jahedas suhteliselt valutult ületatud. Pooled tõusumeetrid tehtud, pooled veel. Viimase kahe tõusu eel olid jalad üllatavalt head ja ka toitumisega olin täkkesse pannud.
90+ kg rattur ei ole mägironija ja eriti sellisteks tõusudeks loodud. GPS graafik vaheldus oraanži ja punase vahel, mis oli paras kangutamine 36-28 ülekandele. Samas kergemaga olen aeglane ja kukun ümber.
Olen uhke, et tõusud sõitsin algusest lõpuni ja pause ei vajanud.
Mis võibolla veidi kripeldab on see, et laskumistel puhkasin vist liiga palju :)
Indrek Kelk (Tartu Maraton tegevjuht, seitsmes L'Etape)
Klubi: Valged Teed
Ratas: Scott Addict RC custom
Aeg 6h 39min
Tunne oli valdavas osas sõidus üllatavalt hea. Esimest korda tundsin, et raudu on peaaegu piisavalt (34 taga/ 36 ees). Kuigi teatud hetkel oleks tahtnud veelgi rohkem kerida, siis püsti tõustes oli alati ikkagi selline tunne, et läks veidi kergemaks ja sai mõne käigu alla vahetada, et veidikene lõõgastuda. Enda arvates oli trenni tehtud ka, aga kui statistikasse süüvida siis selgus, et Strava suutis L’Etapi eelseks laupäeva õhtuks alates jaanuarist kokku lugeda vaid 2350km ratta seljas. Arvasin ja tunne oli, et tuleb ikka natsa üle 3000km aga võta näpust.
Aasta kõige raskem trenn oli veel ka kohapeal, neljapäeval enne sõitu, kui sõitsime Allan Orase ja Priit Tuisuga 2 viimast kolli läbi ja päeva pikkus oli 5h 35min ja 110km, 2700m tõusu. Aga tundus, et raskem trenn 3 päeva enne võistlust mõjub mulle endiselt hästi ja pühapäevaks oli enam vähem taastunud tunne. Ettevalmistuse puudujääk on aga krooniline, sest viimati sai mägedes lõunalaagris käidud aastal 2018 ja kui ikka esimest korda sõidad üle kilomeetrist mäge alles 3-4 päeva enne põhisõitu, siis mingit mägironimise lihast ei ole saanud kasvatada ning nauditavast mäkke ronimisest ei saa olla juttugi.
Aga tegelikult oli väga tore. Rada meeldis, sest tõusud olid siiski enam vähem sõidetavad ja üle 14% lõike peaaegu ei olnudki. Kuumus oli hull ja Col du Ramazi esimesel kolmandikul hakkas süda natuke pahaks minema- arvasin juba, et äkki päikesepiste või kuumarabandus, aga see läks üle ja hiljem ei olnud enam selliseid probleeme. Laskumised oli ka päris nauditavad ja sõit üldse hästi turvaline. Omal ei olnud ühtegi hetke, kus oleks mingigi oht olnud risu panna. Laskumistel muidugi väga riske ka ei võtnud, sest ega õiget tunnetust ei olnud aga kiirus käis ikkagi üle 80km/h ära.
Resumee on muidugi see, et ükskõik mis sa ka teed ja millise ülekandega lähed, mäed saavad sust võitu igal juhul. Kerge pole see sõit kunagi, aga mingi oma uimastav fluidum on selles piinlemises ikkagi. Ehk kui nädal hiljem küsida kas lähed jälle siis vastus on, et pigem jah.
Selge on, et kergemaks ei lähe enam kunagi, sest vanust lisandub, aga huvitav on, et alates 2017 aastast on minu keskmine tase olnud üldkohtade suhtes küllaltki sarnane, kõigub vist seal kuskil 1500-2500 koha vahel. Kui vaadata enda selle aasta sõidu aega, üldkohta, teiste eestlaste kohti, siis tegin vist sellel aastal üllatuslikult oma viimase 5a parima sõidu. Miks? Ei teagi... aga tunne oli hea nii enne sõitu, sõidu ajal, kui peale sõitu.
Nii, et „sii juu“ 2024.
Edgari Treier (ettevõtja, esimene L'Etape)
Klubi: Hawaii Express
Ratas: Scott Foil RC 10 custom
Aeg 7h 23min
Kui Priit Salumäe mind Hawaii kevadlaagris tuuri etapile kutsus, siis eriti vaimustatud ma sellest ideest ei olnud. Peale kevadlaagrit jätkusid nii rattatrennid kui ka sõprade surve end etapile ikkagi kirja panna, ja kuna vorm oli hea (mees tegi aastaga -20kg eluskaalu - toimetaja märkus :)), siis mõtlesin, et miks mitte, tundub täitsa põnev.
Kohale jõudsime paar päeva varem ja olgugi, et teistelt oli palju kuulda muretsemist kuumuse teemal, siis tegelikult ei olnud hullu midagi. Äge oli see, et sain (väikese petuga, või siis mitte, panin lihtsalt oma eeldatava finišiaja parima võimaliku ja ütlesin, et lähen võidu sõitma) esimesse stardigruppi. Põdesin küll, et teen liiga endale sealt startides aga sain korrakski tuumikus olla ja sõita koos nendega, kes võidu peale võistlema on tulnud. Esimese grupiga startides oli see ka hea, et ei olnud nii kuum, sai pikemalt jahedas veereda. Stardis lõime veel Diabloga patsu ja kohe peale stardipauku lõi minus suht laksust ikka Jalgrattur-Edgari välja, sain üsna kiiresti järjest rohkem ette poole, mingi hetk oli liiderpossast ainult 3-4 rida puudu. Kui kerge tõusu peal 50-55 km/h kiskus, sain aru, et tuleb tagasi tõmmata, nii lõpuni ei jõua. Vasakul pool kihutati, ma tõmbasin paremale ja hakkasin vaikselt taha vajuma. Arvan, et minu jaoks õige tempo peale läksin viimasel hetkel. See oli selge, et startisin enda taset arvestades liiga kiirest grupist, aga omas tempos edasi kulgeda oli ka väga hea.
Sealt edasi oli enamus sõidust puhas nauding – filmisin, tegin sõpradele videkõnesid, rääkisin peatuste ajal juttu, sõin-jõin. Nautisin ühesõnaga!
Eelviimasel tõusu, Col de la Ramaz’i poole pealt hakkas raske. Kuni senini üritasin powermeetrit jälgides sõita, mille esimest korda elus kuu aega enne tuuri etappi ostsin, aga numbrid ei klappinud kuidagi enesetundega. Pulss oli laes ja tuli korraks seisma jääda. Järgmine paus tuli tunneli lõpus. Viimasel tõusul tegin veel 2-3 pausi, tippu jõudsin ikkagi nendega samal ajal, kes pause ei teinud :) Enamus korrad tuli seisma jääda krampide pärast – mõnega neist kannatas isegi sõita, aga viimase tõusu poole peal tulid sellised sisereie krambid, mis ei läinud kuni sõidu lõpuni enam ära.
Kui viimase tõusu lõpus aeg seisma pandi, lootsin, et saan hakata laskuma, aga siis tuli veel üks tõus! Inimesed seisid ja vandusid, et kaebavad kohtusse selle ürituse :) Peale finišit erilist väsimust ei tundnud, selline tunne oli, et hea mõnus trenn tehtud, erilist eneseületuse tunnet küll ei tekkinud. Finišis parkisin end tükiks ajaks arbuusileti juurde – tol hetkel tundus see toit maailma parim asi üldse.
Kokkuvõttes olen väga rahul, et läksin ja väga tänulik sõpradele, kes kaasa kutsusid – sellised reisid teebki mõnusaks hea seltskond, kellega koos aega veeta. Kindlasti tahan veel minna!
Relika Toome (meditsiinitehnoloogia insener, eel-esimene L'Etape)
Klubi: Tripassion Triatloniklubi
Ratas: Scott Addict RC 30
Aeg: hmmm
Tripassion pundi teekond L'Etape du Tourile algas kaheksa päeva varem, kui sõitsime jalgratastega nädala jooksul üle maaliliste Alpide Itaaliast Prantsusmaale. Teekonna jooksul vallutasime kuulsaid mäetippe ning nautisime kõike, mida Prantsuse Alpidel pakkuda on. Teekonna lõpuks jõudsime välja L'Etape du Touri toimumiskohta ning olime juba kohanenud nii eestlastele võõraste tõusude kui ka kuumaga.
Paraku sai minu rattareis õnnetu kukkumise tõttu läbi juba esimesel päeval. Tegijal juhtub.. :) Peale viit päeva haiglas otsustasin, et ei lenda kohe koju tagasi, vaid tuleb ikkagi L'Etape du Tourile minna, raja kõrvale siis ja pakkuda omadele seda supporti, mida ise rajal olles sooviks. Passionlasi oli stardis ligi kakskümmend, kelle jaoks enne viimast tõusu oma ergutuspunkti püsti seadsime. Coca, geelid, vesi, kummikad ja loomulikult jääkotid. Ma ei näinud ühtki eestlast, keda oleksime oma toetusega külmaks jätnud .. :) Oli lahe näha, kui laialt võivad ratturid rajal naeratada ning üldse kõikidele eestlastele toetust pakkuda. Emotsioonid raja kõrval olid äged, aga olen kindel, et rajal oli veel vingem, tuleb käsi terveks ravida ning järgmisel aastal tagasi minna.
Allan Oras (moomoo on mu keskmine nimi, teist korda L'Etapel)
Klubi: moomoo
Ratas: Scott Foil RC PRO
Aeg 5h 27min
Nii. Sõber Priit Salumäe ikka aastaid utsitas mind, et lähme-lähme Tuuri etappi sõitma, aga no ei olnud mul midagi tõestada :) Olen oma mägede sõidud kunagi ära teinud ja vahepeal tuli mõni kilo sinna püksivärvli kohale jne. Tööga sai ka veidike üle pandud, ei tahtnud seda eestlaste laulupidu oma kohalolekuga ära rikkuda. Saan muidugi aru, et mida aeglasem olen, seda rohkem õnnelikke kaasmaalasi, et panin Orasele pähe, jee! Sõbrad, aga isegi mul on kusagil sisimas mingi egolaadne toode peidus :) Alavorm ja ülekaal ei soosinud tuurietappidele pürgimist.
Kuniks jõudis kätte aasta 2020. Nizza > Nizza. See tundus logistiliselt väga hea lahendus. Kõik oli ilus, aga maailm pandi lukku. Kaks aastat jutti ei saanud L’Etapest asja. 2022 õnnestus, Briancon - Alpe de Huez, läksin mütsiga lööma ja läbima ja tegin ära. Üllatavalt mõnus oli. Eestlastest neljas.
Palju ei mõelnud, kui selleks aastaks ennast taas kirja panin. Tegelikult on üks osa see sõit ise, aga teine, mitte vähem vingem ja olulisem, kõik mis sellele viietunnisele spordipäevapingutusele eelneb. Trennid, majutuse planeerimine, pere, sõbrad, rattajutud, expo, numbrite panek, rajaprofiili analüüs, ilmateated, veel rattajutte, mandross, ülekanded, rehvirõhud, kuhu-kurat-kõik-need-geelid-mahuvad, veel suurem mandross jne jne.
Tehnikas ma järeleandmisi ei teinud. Täis-elektroonika, võimsusandur, aero-aero, valged spets riided palava ilma jaoks jne. Võrreldes mu kümneaastataguse varustusega ikka nagu öö ja päev. Taasärkamine. Meeletu areng.
Stardihommik. Kõik sujus. Enesetunne oli super. Tuju äge. No stress. Start… 3. 2. 1 läks… ei lähe, ei liigu. Aus ülestunnistus. Mul polnud nii si**a päeva sel aastal isegi trennis olnud. Jook alla ei läinud, kõht punnis, midagi oli ikka väga valesti. Valasin vedelikku rohkem pähe ja krae vahele, kui suu kaudu sisse. Pettumus…. Ausalt. Aga no kõik päevad polegi vennad. Ei põdenud ja sõitsin edasi. Võidukalt edasi, lõpuks tahtsin omale kudost panna, aga kuradi Strava ei lase endale panna :) Eestlastest kolmas aeg, eestimaalastest teine ;) Hirmkõva Juss Apivala ei lähe arvesse, ta elab meil Šveitsis :D Tegelikult ei lähe Mäeuibo ka arvesse, ta on noor ja rattur. Et ma siis ikkagi võitsin ju!?! Vähemalt valgete pükste ja läbipaistvate rinnanibudega särkide kategoorias! :)
Pärast sõitu siis taas see ägedaim osa, sõbrad, pere, väike kosutav külm õlu ja muidugi rattajutud, rattajutud ja siis veel rattajutud.
2024 Prantsusmaal kohtume
moomoo’d teile ka ;)
Pille Siidra (e-Residentsuse tootejuht, esimene L'Etape)
Klubi: Tripassion Triatloniklubi
Ratas: Scott Addict RC 10
Aeg 8:59
Sõitnud olin eelnevalt 1,5 aastat, natuke ikka mägesid ka – 2 Hawaii kevadlaagrit Hispaanias ja sügisel Hawaii KOM Rumeenias. Sel aastal enne tuuri etapile minekut oli 5000 km koos. Mingi põhi juba ikka oli, aga starti mines oli küll eneskindlust täiesti null. Ei kartnudki niiväga mägesid – pikima tõusu tegin Rumeenias 21 km, ehk mingi teadmine oli, mida tähendab üks väga raske tõus – aga suur hirm oli kuumuse ees. Eestis ju väga 35 kraadises kuumuses trenni tegemist ei ole võimalik harjutada ja laagrid on olnud varakevadel või sügisel, mil ka temp inimlik.
Kohale jõudsin paar päeva enne etappi ehk kuumuses tegin täpselt 2 lühikest trenni, esimesel korral hakkas kohe halb palavusest :) Starti läksin väga ebaleva olemisega. Hommikul tundus, et üldse pole närvi sees aga stardikoridoris oodates proovisin batooni süüa, mis ikka jubedalt tõrkus. Õnneks oli stardis ka üks klubikaaslane, nii et oli veidi julgem minna.
Tegelikult tõusis eneskindlus üsna kiiresti – suur osa tõusudest oli varjus, puude vahel, jälgisin watte, ja esimesed 90 km läks ikka üsna kiiresti ja jõudsin juba mõelda, et miks sellest sõidust nii palju hirmsaid asju räägitakse :) Jõin hoolega vett ja kastsin end pidevalt, enesetunne oli täitsa hea. Kuni Col de la Ramaz’i poole peale. Algus oli lubav, jah oli raske aga täiesti tehtav aga peale 11% tõusuga tunnelit võtsin jala esimest korda välja ajal (väljaspool joogipunkti). Siis hakkas veidi hirmus ja peale seda tuli veel 2 korda peatuda enne, kui mäe otsas asuvasse punkti jõudsin. Millegi pärast tuli väike pisar silma. Aga ei midagi hullu :) Tipus istusin muru peal maas vist ca 10-15 min, sõin banaani, vaatasin oksendavaid inimesi ja puhkasin niisama. Kui tunne parem hakkasin alla veerema, mis esiti oli mõnus, kuni temperatuur mäe all kuskil 50 kraadi tõusis. See soe sein, mis vastu tuli, oli ikka väääga ebameeldiv, isegi ootasin juba viimast tõusu, et kuumast minema saada.
Ja siis tuli viimane tõus. Algus oli isegi ok. Kuni enam ei olnud. Ma ei mäleta, mis hetkest aga millalgi tegin vist iga km peal väikse pausi, minuti max. Ikka väääääääääga raske oli. Mingi hetk enne viimast tõusu tundus, et geelid ei mõju enam kõhule hästi, ehk viimane tõus sai tehtud pigem tühjana, mis oli loomulikult suur viga. Kui esimesed tõusud jälgisin ilusti watte, hoidsin tõusul oma max watte, siis viimasel oli 70 watti alla max ka täiesti ok, tegelikult oli isegi täiesti ükskõik, peaasi, et tõus kuidagi tehtud saaks. Mida kõrgemale, seda rohkem nägin ratta kõrval jalutavaid inimesi, maas pikutavaid inimesi, meedikute kõrval hõbepaberi all istuvaid inimesi. Kui 4 km tippu oli ja jälle seisin tee ääres, tuli üks naine, kes ergutas ja ütles, et lähme koos edasi, ainult 4 km lõpuni! Korra tundus, et jess kohe kohal ja siis vaatasin garminit, mis näitas liikumiskiirust 4 km/h :D Suuuuuht nutune oli olla ikka lõpus. Aga sai tehtud! Viimase tõusu otsas, kui aeg seisma pandi, ei tahtnud ega viitsinud enam istuda-puhata, panin kohe edasi, sest selleks ajak oli suts alla 9 tunni juba möödunud. Pea oli täiesti tühi, suuuuuuur väsimus oli peal, viimasel laskumisel kiirust üle 30 ei lubanud, sest väsimus oli nii suur ega usaldanud ennast enam. Üle finiši jõudsin suht morni näoga ja jäin kohe raja kõrvale muru peale istuma. Ja nutma. Väsimusest. Pärast sõbrad küsisid, et kas ma arbuusi ikka sõin? Läbi pisarate ei näinud ma seal ühtegi arbuusi, kui ratas käekõrval minema jalutasin :)
Olgugi, et lõpp oli natuke dramaatiline, siis tegelikult jäi tunne ikka hea ja olen endaga rahul. Ja kindlasti tahaks veel! Olen tänulik sõpradele, kes mu kaasa kutsusid ja mulle kaasa elasid.
Markus Mäeuibo (rattur, esimene L'Etape du Tour)
Klubi: Cannibal B Victorius
Ratas: Merida Scultura
Aeg 5h 01min parim eestlane! Jeee
Kaks nädalat ennem L'Etape algust, kui sõitsin Balti meistrivõistlustelt tagasi, mõtlesin, et peaksin kuhugi laagrisse minema ja siis tuli meelde, et Vidrik Vaiksaar ja Tripassion lähevad ratastega Alpisid mööda tuuri etapile. Hüppasin neile punti ja küsisin treenerilt igaks juhuks, et kas oleks mõttekas ka L’Etape sõita. Temalt sain rohelise tule, ja niimoodi ma siis end ära registreerisin tänu Priit Salumäele. See nädal, mis etapile eelnes, tegin päris korralikult trenni ja mitte ainult, ikka mägedes trenni. Kokku 24h trenni kuue päevaga. Eriti värske jalaga uhkustada ei saanud :)
Etapi päeval ärkasin kell 5, sõin ja siis sõitsin starti. Stardialas oli päris suur üllatus, et kaks AG2R proffi ka joonel. Stardist minek oli üpris rahulik ja esimesed tõusud sõideti normaalse hooga. Kolmanda tõusu lõpus jäin natuke esimestest maha, aga õnneks leidsin normaalse pundi, kus edasi tiksuda ja siis hakkasime järjest eest pudenejaid kinni püüdma. Eelviimane tõus oli tunne päris hea ja seda tõusu sai isegi natukene nautida. Peale seda sain Vidriku käest juua ja siis sai ilusti edasi sõita. Viimasel tõusul aga olin päris tühi, andsin nii mõnegi koha seal ära. See oli mu pikim võistlus elus 5h, varem oli pikim 3.5h.
Oli põnev ja kui järgmine aasta samal ajal mingit teist võistlust uuesti ei ole, siis võib mind uuesti stardis näha. Loodetavasti kunagi ka ikka päris Tour De France etapil ;)
Ivar Zeisig (riigiteenistuja, neljas L'Etape)
Klubi: Spordiklubi IKS
Ratas: Scott Foil Pro
Aeg 7h 30min
Ettevalmistus minusuguse asjaarmastaja kohta ok. Enne Prantsusmaad läbisin ratta seljas 5500 kilomeetrit. Siia hulka mõned Eesti sisesed maastikurattamaratonid ja Tartu Rattaralli.
Kokku siis juba neljas L'Etape sõit.
Sõit ise läks täiesti ootuspäraselt. Austus tõusude vastu on säilinud ja ma ei alahinnanud neid karvavõrdki. Mõtlesin, et olen "kaval" ja proovin ennast hoida eelviimaseks tõusuks sellises konditsioonis, et miskit jõudu jääks ka lõputõusule alles. Viimasele tõusule minnes tundsin ennast väga hästi (enda kohta) ja arvasin, et "ooo ehk saan normilt üles välja", aga mõni kilomeeter hiljem murdis tõusunurk plaane ilma absoluutselt minuga konsulteerimata :). "Imesin" ennast lõpuni üles ja mõttes tänasin korraldajaid, et nad lõpujoone 15 km lähemale tõid.
Supervinge, et moomoo eestlastele ühise vormiriietuse tegi. Sellest oli palju abi, sest sõpru-kaasmaalasi oli rajal rohkesti, keda sõidu ajal muidu polekski ära tundnud.
Lõpp oli õnnelik, aga siiski on kindel tunne, et järgmisel aastal jätan etapi vahele. Teen rohkem trenni ja tulen ükskord veel tagasi, rsk.
Sulev Kraam (tiimijuht Trinidad Wiseman, neljas L'Etape)
Klubi: Pole (ei teagi sellise imeliku nimega klubi, "pole pole" - Tansaania keeles rahulikult, tasa-tasa? - toimetaja märkus)
Ratas: Scott Foil 10
Aeg 7h 04min
See oli nüüd neljas medal, kuigi iseseisvalt sõitsime Covidi-aja Nizza ka üle-eelmisel aastal õigel päeval läbi. Eelmine aasta sai kõvasti trenni tehtud ja siis sain 10p enne Covidi, nii et nädal aega olin täiesti nulli peal. Sõitsin vääääga rahulikult tookord läbi ja pettumus oli suur ja sügisel panin kohe kirja, et nüüd, järgmisel aastal paugutan. Kuna joosta jalg ei lubanud, sai ka nüüd ka talvel ratast sõidetud - lumes, spordisaalis, päikesereisil, sinna otsa veel Hawaii laager ja niisama. Km tuleb juuli lõpuks sama, mis terve eelmise aastaga kokku :-O. Arvatavasti oleks võinud veidi rahulikumalt võtta, aga noh, kus sa saad kui kõik ümberringi muudkui panevad, eks.
Tulin perega juba varem lõuna-Prantsusmaale aklimatiseeruma - kui varasematest L'Etapedest midagi õppida, siis seda, et mingi nädal läheb vähemalt vaja, et keha kuumusega kuidagigi harjuks ja kui teiste kogemusi kuulata, siis see vist läks täkkesse. Teine õppetund varasemast on, et TPdes võib korralikult aega ära molutada, aga mida rohkem õhtu poole finiš jääb, seda palavam on. Seega koos wc-peatustega läks sinna ainult 15min, mis minu kohta on päris hea, arvestades, et võtsin vett KÕIGIS TPdes. Viimane oli kolmas õppetund: kui oled harjunud kahe pudeliga 150km panema, siis see strateegia siin ei tööta, sest lihtsalt retsilt palav on. Ses osas oli hea kogemus kuu aega varem FNLD GRVL, 177km - umbes täpselt sama pikk võistlus, kus oli ka ootamatult palav ja jalad olid juba 4h peal krambis. Kogu see kombo - elus pole nii palju vett joonud sõidu ajal, eelnev harjumine kuumusega (ja äkki ikkagi ovaal ka?) tähendas, et seekord oli 0 krampi, saavutus omaette :).
Vaatamata sellele, et ma trenni olin teinud piisavalt ja raja profiil oli pigem meeldiv - siledat orgu mööda vunkimist ehk alguses ja vahetult enne viimast tõusu tüütud 12km - siis ma ikkagi väga kartsin seda võistlust. Kõigepealt muidugi seda, et teed on libedad - panin nädal enne kergelt märjal asfaldil sellise nipli, et igasugune mäest alla sõitmise julgus oli nagu peoga pühitud. Siis teiseks, ei olnud (peaaegu) üldse võistelnud ja veelgi vähem suures grupis sõitnud, nii et starti võtsin vägaväga rahulikult. Kolmandaks juba mainitud palavus - ja üldse ei aidanud kaasa, et mägederahva hotelliinimesed on arvestanud ainult tonnide viisi lumega ja üldse mitte 35se kuumusega - Annemasses igatahes hotellis puudus igasugune ventilatsioon, nii et praktiliselt kaks ööd ei olnud maganud. Ja siis muidugi need viimased tõusud. Kui Alpe d'Huezi inimesed millegi pärast kardavad, siis Joux Plane on tegelikult täpselt sama - ei, tegelikult hullem, sest Alpe tõusunurk on ainult alguses korraks üle 10% ja edasi üsna rahulikult, siis JP näeb numbreid 13 ja 14 mitu korda tõusu jooksul.
Miks ma sellest kõigest nii pikalt jahun - sest kuna ma kõike seda kangesti kartsin, siis minu sõit oli väga igav. Sõitsin terve raja nagu Chris Froome 2012 touril: nina kompuutris, vahepeal täitsin pudeleid ja käisin pissil. Arvutasin välja, et kui olen 5hga eelviimase mäe otsas, siis on fine ja olingi seal 4h59 (sõiduaeg küll). No okei, vahepeal tegin pilti ka ja lehvitasin teistele eestlastele. Viimasel tõusul muidugi oli raske nagu võiski arvata, et ega seal enam mingit sporti ei olnud, et nüüd panen kõigile. Aga vaikselt ikkagi sõitsin seal omas maailmas, pigem mööda. Lõpupoole ka tahtejõuga rohkem kui jalgadega, sest ikkagi palav. Päris päris palav hakkaski umbes 2km enne lõppu, õnneks oli veel vett mida pähe kallata, muidu oleks ilmselt päikesepiste saanud. Tõeline soomlase finish oli kah mäe otsas - show nõu emõushions.
Mida siis sellest kõigest järeldada? Eks tuleb saada tugevamaks, et kiiremini ära sõita, siis ei pea neid 6+ tunde vastu pidama. Ja noh, et äkki ikkagi on järgmine aasta Nizza? :)
Selle positiivse pildinoodiga vendadelt Kelkudelt, Tuisult ja Oraselt jäämegi järgmise aasta tuuri etapile regamist ootama ;)
