Grisha ja Vanakuri
Jan 24on 101 km pikkune talvine vastupidavus-retk, mis viib osalejad pikale teekonnale läbi hõredalt asustatud kõnnumaa ja kus iga osaleja vastutab enda hakkama saamise eest ise. 2024 retk toimub Lõuna-Eestis, Võrumaal. Rada läbib mitmeid erilisi ja tähelepanuväärseid loodusmaastike ning kultuuriobjekte ning selle läbimine annab eheda ja vahetu sissevaate enda ja Eestimaa hinge helgetesse ja tumedatesse soppidesse. Lisaks 101km põhirajale on võimalik osaleda lühemal 54km “Pehmo” rajal või pikendada retke 25km võrra “Sõgeda Sõõriga”.
Meie ekspordijuht Andrei Grištšenko aka Grisha pani ennast seekord tanki! Vabatahtlikult mudugi :).
Laseme mehel rääkida:
See oli minu kuues ja kindlasti kohe raskeim Taliharja Vanakuri. Tänavust Vastseliina sõitu saan võrrelda minu esimese etteastega Ida-Virumaal, kus saavutasin kõrgeima koha poodiumil.
Tulevastele seiklejatele julgestuseks panen siis muljed viimasest sõidust:
Ettevalmistusega alustasin novembris, sai kokku nii 1000 km vändatud ja enesetunne aina paranes. Detsembris tuli ratast poole vähem, aga lisandus suusatamist, millega tegin tervisele pisut liiga. Jaanuar algas kõva pakasega ja puhkasin jalga.
Kuu enne võistlust käisin rada testimas. Olin teadlik, et raja abimeister on Haanja 100 korraldaja Dr. Ivar ja ootused olid vastavad. Ilmataat pakkus -15C ja puudri lund pea 40 senti. Koos Viljariga sumpasime 10 tundi ja originaalrajast katsime üle poole. Kui oleks teinud kõik 100%, siis vast oma 18 tundi liikumist garanteeritud.
Sõiduriistaks oli minu lemmiktehnika, tuunitud seitsmeaastane Scott Fatbike Big Ed, hodomeetrinäiduga 17 000 kilomeetrit!
Juhuse hooleks asju ei jätnud, kaasas oli kõik kohustuslik varustus koos jalgratta remonditööriistadega, kogu kaaluks tuli 18 kg. Olles teadlik kui rikkalik on KP-des toidulaud, siis võtsin kaasa vaid 12 geeli, 4 batooni, 2l jooki.
Ilus hommik, päike säras, eelmine päev lisandunud 10 cm lund tegi ajalise prognoosi automaatselt pikemaks. Kiiremad ratturid tuiskasid juba enne Munamäed mööda, ise saavutasin sealt laskumisega tippkiiruse 51 km/h, mis oleks napilt lõppenud kraavis, õnneks jäin püsti!
Kiired poisid tegid suure vea enne Vällaka KP, mingil põhjusel otsustasid nad 2,5 km joosta!? Nii sai minust korra isegi liider ja ühtlasi esimesena raja sisselükkaja. Võis arvata, et seda ei ole pikaks. Enne Kütiorgu kogunes 6 ratturit koos 5 suusatajaga ühte punti. Arvi Romandi vajutas tõusul gaasi, mina korra rippusin taga, kuid peagi jätkasin omas tempos. Esimeses toidu KPs olime ikkagi kõik koos.
Kuni 41 km Medaljoni KPni oli üks suur lükkamine ja 5 h tiksus täis. Üllatuseks Piusa jõe ürgorg oli 80% fatiga sõidetav, vajas küll omajagu oskust ja vilumust ning kulutas hulga energiat.
Kesklaagris oli maja rahvast täis iga ala esindajatega – jalgratturid, suusatajad ja kolm jooksjat.
Söögiks maitsev kartulipuder praetud sardelliga, kaneelirullid, kohv Vana-Tallinnaga jne. Palju ei saanud loksuda, Arvi oli enne mind 5 min puhanud, aga startisime koos. Väljas läks külmemaks, jäine tuul ja lumetuisk andsid lagedal valusalt tunda.
Minu geelid külmusid, energia saamiseks pidin nägema vaeva, et suure punnitamisega sisu kätte saada. Samuti külmus kinni tagi lukk, ega polnud enam võimalik kasutada camelbagis jooki. Sellest oli kõige suurem puudus! Pealmine tagi jäätus alussärgi külge kinni, mis piiras täielikult ligipääsu sisetaskutesse.
Koht mis kordagi ei külmetanud olid jalad! Piisavalt kõndimist ja kombo veekindlast sokist, Gore-tex saapast ja kõrgest bahillast töötasid hästi.
Sõrmedega oli teine lugu, vahelduva edumaaga sai tunda nii sooja kui ka külma. Kasutuses olid kolmed kindad: õhukesed villased sõrmikud, paksemad lobsterid ja tuulekindel käpik kõige peal.
Umbes 60 km Arvi läks oma teed. Mina alla ei andnud ja endiselt pingutasin. Suureks abiks oli Pehmo raja (ainult 54 km) sissekäidud metsateed, mille sai 50/50 ka rattaga sõidetud.
Nopri talu toidu KP kujunes päästerõngaks: kulistasin järjest alla 2 pudelit jooki, peale läks leib, juust ja supp. Sellistes oludes kaua puhata ei tohi ja 5 min. hiljem jätkasin teekonda.
Nüüd tuli Garmini GPS aeg lõpetada koostöö, ühendasin aku pangaga aga iga 15-20 min lülitas ikkagi välja. 
88. km kihutasin õigest mahakeeramisest mööda, GPS kustus ja väärtuslikud minutid olid kadunud. Kui olin õigel rajal tagasi, jõudis minust ette Risto Laanoja. Vorstimäe tõus tundus lõputu, sinna raiskasin oma viimase väärtusliku energia…
Enne lõppu tehti elu veelgi raskemaks, maadlesin koos fätiga Haanja metsa raiesmikus. Nii kahanesid jõuvarud kriitilise piirini. Haanja suusaradade tõusud tundusid lõputud ja kümnenda geeli sõin ära 500m enne lõpujoont.
Ja siin see ongi, ajaga 11:08 tehtud! Üldtulemusena 3 koht, sama ka jalgratturite klassis. Sõgeda sõõri (lisa paun 24 km) mõte kadus ära 10 km enne lõppu aga tubli teise koha omanik Risto tegi selle ära 5,5 tunniga – respekt ja rahvas aplodeeris!
.jpg)
Kurgjärve spordibaas pakkus maitsvat toitu piiramatus koguses, tunnistan ülesse, et jõin ära 9 x 0,5 liitrit kalja (mitte õlut).
Kolm tundi saunatamist oli kurnatud lihastele ja külmunud kontidele suureks abiks! Kõige selle lõpuks oli väsimus oli nii suur, et sain silmad kinni alles kell 06:00 hommikul.
Olin küll väsinud, aga see-eest õnnelik - Jah! Järgmine aasta uuesti – Jah! Jalgrattaga – Jah!
Korraldajatele suur tänu, nagu alati- hea töö!
TULEMUSED
Piltide eest tänu wilderness.ee/et/taliharja-vanakuri/
