Mis loom see TUNNISÕIDUREKORD on?

Andre Kull asub 28. juunil püüdma Leedus Panevežyse velodroomil Eesti tunnisõidu rekordit.

Andre Kull
sündinud 09.07.1978.
2 lapse isa
Rattaklubi CC Rota Mobilis asutajaliige (asutatud 2006).
Rattaspordiga tegelenud tippharrastaja tasemel 25 aastat.
55-kordne Eesti meistrivõistluste medalist omas vanuseklassis.
Nomineeritud kolmel korral Eesti parimaks oma vanuserühma ratturiks.
Treki 3000 m jälitussõidu mitteametliku seenior klassi rekordi omanik 3.33,01 min (20.07.2022 Helsingi).
Treki Maailmameistrivõistlustel 3000 m jälitussõidu M45 klassi 6. koht 3.33.643 min 01.10.2023 Manchester (UK)

Andre Kull EMV trekisõidus, jälitussõit, Helsinki 2022

Eesmärk

Püstitada esimene Eesti tunnisõidu rekord.
45 aastase amatööri eesmärgiks on alistada 45 km.
Juhtida üldsuse ja otsustajate  tähelepanu sellele, et Eestile kaks olümpiakulda toonud ala harrastamiseks ja noorte talentide leidmiseks ei ole Eestis jätkuvalt vajalikku rajatist, ehk sise-trekki.

Kull on spetsiaalselt rekordikatseks valmistunud Karmen Reinpõldi juhendamisel.

Tunnisõidu rekordite püstitamine on maailmas üsna populaarne. Hetkel on maailmarekord itaallasse Filippo Ganna nimel.

allikas Eesti Jalgratturite Liit

Tunnisõit, tunni sõit…

Tunnisõitu ja selle rekordit loetakse ülimaks jalgrattal sooritatavaks distsipliiniks.
Tunnisõidu maailmarekordit on enda nimel hoidnud näiteks Eddy Merckx, Chris Bordman, Jens Voigt, Alex Dowset, Bradly Wiggins ja Filippo Ganna.

Üheltpoolt nii ilusalt lihtne – kui pika maa suudab inimolend jalgrattal läbida 60 min jooksul.
Teisalt, kui hakata süvenema ja minema detailidesse - nii paganama keerukas ettevõtmine.

Sõidad puidust velodroomil, mille hüpnotiseeriva ovaali viraažis on peaaegu 45 kraadise nurga all. Ja sa pead seda monotoonselt läbima sadu kordi. Seal on palav ja maastik sinu ümber ülemäära ei muutu. Sõidad rattaga, millel on üks käik, ei vabajooksu ega pidureid. Sellest tulenevalt ei saa sa võtta neid mikropause, kus korraks lased tirri, sirutad selga või vahetad käigu kergemaks. 

Ametlikul rekordiüritusel ei tohi olla rattakompuutrit, millelt oma võimsust, pulssi, kiirust või muid andmeid jälgida. Saad loota ainult oma abilistele, kes sulle ringiaegu röögivad – jah, justnimelt röögivad, sest temposõidu kiivri sees sellel kiirusel ei kuule sa suurt midagi peal tuule mühina, enda hingeldamise ja jooksude ulgumise siberi seedrist trekilaudadel. 

Selle ainsa käigu ja valitud ülekandega pead sa saama stardis paigalt liikuma ning läbima suurematel kiirustel kogu 60 min. Ülekande valik on üks olulisimaid otsuseid, mis defineerivad õnnestumise või läbikukkumise. Liiga kerge ja sa ei saavuta eesmärki, liiga raske ja sa põletad ennast läbi ning ei pruugi isegi tundi ära kesta.

Kui sa juba korra kangi saad, siis sealt uuesti tagasi tulla, taastuda ja hoog üles saada ei ole võimalik.

Liiga detailidesse Andre Kulli ettevalmistusega ei lähe, aga kohati on see olnud päris kole. Treener Karmen Reinpõllu poolt ette antud simulatsioonharjutuste plokid on vajanud korralikku vaimujõudu, et need lõpuni kesta. Jõusaal + võimlemisharjutused, et suuta staatilist asendit taluda. 

Ratas on varustatud treki ketasjooksudega ees ja taga, keraamilised laagrid ja keskjooks, Aerocoach lenks, moomoo kiire eraldistardi kombe ja Star Warsi Stormtrooperi kiiver ja selle kõige sees üks tavaline ülekaalule kalduv 45-aastane harrasturattur :)

Andre on kõik endast oleneva teinud ja valmis. Saab olema raju!

MM Manchester 2023 – Eesti Koondis. Füsio Martin Puusepp / Tõnu Ord/ Andre Kull / Andre poeg Pärtel

Laseme spetsialistidel rääkida, mida nad Andre ettevõtmisest tegelikult arvavad ja milliseid soovitusi jagavad.

Treener Karmen Reinpõld.

Mida nõuab tunnisõit organismilt?

Kõrgeim kiirus saavutatakse võimalikult ühtlaselt anaeroobse läve (võid mõelda FTP, aga mööndustega) intensiivsuse kandis sõites.

Selleks peab aju ja lihase vaheline signaali edastus olema pikajaline, monotoonne ja efektiivne, et kaasataks ainult piisav arv lihaskiude igal kontraktsioonil antud töö tegemiseks. Ehk võtmevõimekus on lihase võime kasutada verevooluga saabuvat hapniku võimalikult suure hulga töö tegemiseks aeroobsetes tingimustes ehk olukorras, kus lihasesiseselt on laktaadi tootmine ja ärakasutamine tasakaalus. Tundub lihtne. Aga tunnirekordi üheks väljakutseks on sisetingimustes olev kuumus (ka niiskus ja õhurõhk). Inimene on erakordselt ebaefektiivne masin kasuteguriga umbes 18-25 % ehk ainult neljandik energiat kasutatakse edasiliikumiseks, ülejäänud pea 80 % läheb soojuseks. Ilma kuumaga kohandumiseta hakkab “süsteem” lagenuma umbes 40 minuti kandis. Ehk määravaks saab keha võime ennast jahutada või kohanduda kuumusega. Ülekuumenemine alandab sooritusvõimet massiivselt. Lisaks dehüdratsioon läbi higistamise, sest tunnirekordi ajal ei jooda.

Teiseks väljakutseks on ühtlase tempo hoidmine ja õige ülekande leidmine planeeritud võimsuse genereerimiseks vastavalt sportlase tüpaažile, sest liigutuskiiruse (pedaalimissageduse) ja jõu kombinatsiooni efektiivsus on tugevalt individuaalne (nn jõu-kiirus kõver).

Kolmadaks lihtsasti hoomatavaks väljakutseks on asendi hoidmine saavutamaks võimalik aerodünaamiline asend ja optimaalne jõurakendus. 

Ehk edukaks tunnirekordiks on vaja keskkond, ratas, inimese keha ja organism panna võimalikult efektiivselt koostööd tegema - see on põnev, aga komplekse väljakutse.

Endine trekisprinter Daniel Novikov.

Jalgrattasport on väga psühholoogiline ala, mis paneb proovile sportlase mitte ainult füüsiliselt, kui ka vaimselt, ja juba päris mitu mitu päeva enne ametlikku võistluse starti.  

Mulle isiklikult alati tundus, et grupisõidud ja jalgrattaspordi alad, kus võistlejaid rohkem kui üks inimene, on alati kergem teha, kui saad lähtuda teiste sportlase taktikast ja käitumisest. Kui sa oled üksi trekil ja su suurim vastane on aeg ning sina ise, siis see on hoopis midagi muud! Ja mida pikem sõit, seda raskem on selleks ennast seadistada. 

Hetke Eesti rekord 1km paigalstardiga sõidus, aastast 2009 on minu käes. Ja see ala ka minu lemmikala. Kuid võrrelda ühe kilomeetri kihutamist ühe tunniga, on väga raske. Arvan, et minu üks kilomeeter on kindlasti kordades kergem, kui see, mille võtab ette Andre Kull. 

Tuleks ära teha suure planeerimistöö. Saada tuttavaks treki geomeetriaga, otsustada mis ülekandega sõita, kõige tähtsam lahti kirjutada ja planeerida kuidas käituda selle 'maagilise' tunni jooksul, kas sõita ühtlaselt või teha intervalli. Kindlasti Andre teab juba täpselt mida ta tegema hakkab. 

Suurt rolli hakkab mängima ka see, mida on söödud paar päeva enne sõitu ja mida süüakse hommikusöögiks samal päeval. Usun et Andre treener on teadlik sellest ja see on ka ammu planeeritud. Igal inimesel on oma bioloogiline kell ja võimalusel muidugi peaks valima enda jaoks päeva jooksul parima aja, et saavutada maksimaalne tulemus. Ja siis muidugi soojendus, mis otsustab kui sujuvalt võtab keha vastu stardi ja kogu stressi, mis teda ees ootab. 

Ma arvan et pisidetaile on üsna palju, millele peaks tähelepanu pöörama ja keskenduma, aga suurimad tõin välja. Ja kui hea plaan on tehtud, tuleb ka hea tulemus! Andre vormis ma ei kahtle. Ilmselt see on tema elu parim! Kui ta saab sõita rohkem kui 45 kilomeetrit ühe tunniga siis eesmärgid on saavutatud ja Eestis on olemas esimene tunnirekord!

Andres Lekko, endine rattatreener ja vanade rataste koguja/putitaja.

Hea Kullionu!

Kõigepealt muidugi minu respekt, et oled otsustanud registreerida senises Eesti trekisõidus puuduva numbri. (Kunagi ütles Mart Ojavee, et tehke keegi esimene number ära, siis on hea kalkullida, kas saan selle ületada)

Nüüd saab muidugi sõna „igas-asjas-sõna-võttev“ tegelane, kel puudub igasugune kogemus 5-minutilisest pingutusest pikemates asjades :)

Miks võib olla see tund trekil elumuutev?

Esiteks – enamus meist ei ole maksimaalset pingutust teinud 60 minutit järjest. Tavapärased eraldistardid kodustes sarjades on 30-40 minutit pikad, sealsele lisanduv 20 mintsi võib olla kui maratonijooksu viimased 7 km.

Teiseks – enamus pingutusi eraldistardist sõitudes ei ole maksimumpingutused. Mingitel rajalõikudel ökonoomitad, et saaks järgmisel tõusvamal või tuulisemal lõigul rohkem punnitada. Kinnisel trekil puudub nii alla- kui vastutuul.

Kolmandaks – kinnisel trekil võib puuduva tuule tõttu tekkida ahvatlus sõita kiiremini oma võimetest, elementaarne võimalus omadega "metsa" panna.

Neljandaks – kuna oled esimene, puudub võrdlusbaas eelmiste sõitjate graafikute dünaamikast.

Kunagi püüdsin motiveerida Gert Jõeäärt umbes samu asju – Eesti 4km ja tunnisõidu rekordeid uuendama. Hakkasin siis oma peas kerima, et kui ta oleks jaatanud, mis soovitusi oleksin andnud.

Esiteks oleks soovitanud sõita umbes nädal enne distantsi 80%ga läbi, et panna paika umbkaudne võimekus ja graafik (See mudel on olnud mul mitu korda edukas Eestikate 4km jälituse aegu prognoosides ja neiks valmistudes). Sellest lõpunumbrist oleks hakanud kalkuleerima oodatavat distantsi ning seda matemaatikat distantsi lõpust alguse suunas graafikusse kirjutama. Kuna oled esimene, siis teeksin mina graafiku sellise, et 95% pingutusega peaks jõudma sõita 50+ minutit. Kui graafik on osutunud liiga pessimistlikuks, saad viimased 10 minti lustida ükskõik, mis kiirusega. Kui aga sai liig optimistlik, siis veered kasvõi silmamunadel lõpuni. (Olen sellist inimkatset teinud Mardi esimesel Moskvas-käigul, kui ei osanud mitte mingit eesmärki ette kalkullida, kuid tollane, vist 4.50-kandis 4km sai suht täpselt selleks päevaks graafikuks).

Teiseks. Tee kindlasti selgeks ülekanne, millega jäksad 60 minutit ökonoomseimalt laksutada. Pigem nats raskem, kui samal päeval jälitussõidus kasutaks.

Kolmandaks. Riläks sõidujoone suhtes. Kui jälituses ei ole võimalik kaotada millimeetritki ja pead laksutama kogu distantsi mustal joonel, siis tunnisõidus on oluline, et viraaži keskel oleksid mustal joonel. Kui kesktõmbe kiirendus Su viraaži lõpus juhib koridori keskele või lausa punasele joonele, lase minna. Lebol hetkel suunad jälle end ideaaltrajektoorile.

See oleks huvitav teekond, mille läbimisele kaasa aidata.

Tea, et haamer tuleb ka kinnisel trekil, kus tuult ei ole.

PS. Mul on pikk plaan – oma sajandal sünnipäeval, 29.jaanuaril 2070, tahaks sajandit tähistada Eesti 100-aastaste rekordit sõites (Ära Kochile ütle :)

Jüri Savitski, trekilegend, kuulunud NSVL koondisesse.

Hea, et meie jalgratturite peres on selline pühendunud spordimees nagu Andre Kull, kes oma suurepärase initsiatiiviga populariseerib trekisõitu, kui ühte põnevat osa rattaspordi kultuurist. Usun, et kui rekord on ees, annab see kindlasti suurt motivatsiooni ka teistele ratturitele, seda rekordit püüda või ületada.

Mina aga saan kõikidele rääkida, et olen rekordimehe Andrega koos trekil võistelnud.

Erika Salumäe, kahekordne olümpiavõitja ja maailmameister, 15 maailmarekordi omanik.

Andre! 

Iga ala trekil on oma raskusastmega. Pole väga võimalik võrrelda, et kas üks on raskem distants kui teine. Kui sportlane tahab saavutada kõrgemat tulemust, siis iga ala nõuab ühtemoodi maksimum-pingutust ja eneseületamist. Eestis peaks olema sisetrekk, et sirguksid noored ja terved inimesed ja samas ka tulevased olümpialased ning võitjad. Trekk ei ole ainult jalgratturite pärusmaa, sisetrekil saab tohutult palju teisi spordialasid harrastada ning teha ka erinevaid kultuuriüritusi, näitusi, kontserte jne. jne. Olen seda näinud erinevatel maailma trekkidel ja trekk on riigile ning omavalitsusele igati ära tasunud. Ja kui me soovime näha tipptegijaid, siis saab ainult sisetrekil neid kasvatada. Üks huvitav näide Austraali sisetreki kasutusest, tippsportlesed ei saanud oma treeninguid teha laste koolitundide ajal, kuna võimlemistundide juurde kuulus ka liikluseeskirjade- ja jalgrattaga sõitmise õpe. 

Edu Sulle Andre :)